Mul on Uffie’st natukene kahju. Ta astus juba aastal 2006 pildile muusikaolekuga, mida on põranda all juba ammu kaugemale viidud ja isegi ära unustatud, ja oma stiili ja hoiakuga, mida on meinstriim-popis enda kasuks tööle pannud Kei$ha. See on siis sitke elektro, millel bravuurikas ja provotseeriv seksikus n-ö mitte-räpib. Ega ta ei olnud esimene ses vallas, samamoodi olid enne teda ülbitsenud Peaches ja Princess Superstar, aga et Uffie taustal pusis Pariisi elektrovendade eliit, näis ta “asja” enda valdusesse võtvat.

Mis on siis antud juhul juhtunud, on see, et täielik hetkemoe muusika ilmub ajal, kui ta ei ole enam nii teravalt moes. Ning selle asemel, et ühe žanrivilgatuse klassiku või aiapostina end annaalidesse märkida, saab albumile osaks nõutus.

Kahju ka sellepärast, et tõtt-öelda on “Sex Dreams and Denim Jeans” kobe plaadike. Feadzi, Mr Oizo, Mirwaisi, SebastiAni seatud vanemad lood praevad hüppenärvidel, samamoodi uued. Viimastest on vahest kõige etem new-wave-diskolik võnklemine “Illusion of Love” koos endise The Rapture liikme Mattie Saferiga.

Oma pisikese muusikanurga klassik, mis ilmus üleliia hilja, kuid äkki tuleb ebamoodsus isegi kasuks? Kas ei olnud sedasi, et mida kohatum, rumalam ja jaburam, seda ägedam? 8