UFOde maandumise muusika?
Ray Lee (s 1960) on inglise helikunstnik ja Oxford Brookesi ülikooli õppejõud, kelle heliinstallatsioon “Sireen” (“Siren”) seatakse maikuu viimastel päevadel üles Põhuteatrisse.
Ray Lee on oma teosega noppinud auhindu rahvusvahelistelt festivalidelt ning lubab, et ka NO99s saab imet näha, või õigemini kuulda: “Sireen” koosneb paarikümnest kolmejalgsest kineetilisest objektist, mille liikuva osa külge on kinnitatud kõlar, kõlarist kuuleme üht nooti. Lihtne idee, ent tulemus on võimas – korraga liikuma pandud objektide helidest moodustub terve sümfoonia,ühtaegu ürgne ja futuristlik. Publik on hämmingus, siin ja seal kirjeldatakse “Sireeni” heli kui UFOde maandumist, senitundmatut muusikat, mis lummab ja uinutab.
Kuidas jõudsite helikunstini, s.t kunstipraktikani, mis ühendab heli/muusikat ja visuaalset/kineetilist komponenti?
Minu jaoks on “helikunst” problemaatiline mõiste. Kooli ajal õppisin pianistiks, kuid mu isa oli professionaalne skulptor, seega kunstil on mu elus alati tähtis roll olnud. Ülikoolis tudeerisin teatrikunsti, muusikat ja kujutavat kunsti ning minu praegust loomingut võiks näha kõigi nende valdkondade sünteesina. Leian, et “teater” on mu tööde kirjeldamiseks parem termin kui “helikunst”. Helikunstnikud, eriti need, kellel kujutava kunsti taust, kasutavad heli üldjuhul tähenduse kandjana. Mind huvitab eeskätt heli “musikaalsus” ning lähtun “heli” mõistest, et jõuda laiendatud muusika definitsioonini, loomaks muusikalisi kompositsioone ebakonventsionaalsete instrumentidega saadud helimaterjalist. Paljude minu teoste, sh “Sireeni” puhul olen jõudnud selle muusikani, luues kineetilisi masinaid, mille liikumine vormib või siis muudab heli, teisalt funktsioneerivad need masinad ka visuaalsel tasandil.
“Sireenis” töötate taas koos oma sõbra ja kunagise loomingulise partneri Harry Dawesiga (lülitate etenduse ajal objekte n-ö tööle)? Teie projektides polegi muusik nagu muusik, vaid pigem ülikonnastatud arhivaar või siis assistent, kes masinatel musitseerida aitab?
Olen Harryga ligi 30 aastat koostööd teinud. 1990ndate alguses oli meil oma teatrikompanii Lee and Dawes, mille eesmärk oli anda musitseerimisele teatraalne vorm. Üsna pea mõistsime, et instrumendid peaksid samuti olema visuaalsed ja teatraalsed, niimoodi sündis Stülofonikvartett (mängisime nelja stülofoni, kummagi käega ühte). Kitš- või mänguinstrumendi abil õnnestus päris võimas teos tekitada. Ülikonnad sisenesid meie esteetilisse programmi nii, et meie esimene teos rääkis raadiolainetest: “kaitsmaks” end lainete eest ning loomaks äratuntavat lavaidentiteeti, lasime endale õmmelda kaks identset vildist ülikonda. Olen tõenäoliselt olnud alateadlikult mõjutatud Joseph Beuysist. Tol ajal teadsin, et Beuys kasutas vilti oma teostes, aga tema vildist ülikonnaga ma polnud ausalt öeldes kursis. Igatahes seos on olemas ja oleme neid ülikondi nüüdseks kandnud ligi seitseteist aastat.
Hiljem sai Lee ja Dawesi loomingus keskseks instrumendiks teremin. Olete öelnud, et teid huvitavad eeskätt nähtamatud jõud, kineetika ja eeter, seega teremin on justkui ideaalne retroinstrument selliste pisut esoteeriliste ideedega mängimiseks?
Teremin on kõige visuaalsem instrument. Jah, kuna teremini mängimine eeldab elektromagnetlainete “manipuleerimist” õhus käte abil, on teremin ideaalne uurimaks magnetismi või seda salapärast “eetrit”. Asi polegi niivõrd retros. Mind intrigeerivad elektroonilise muusika pioneerid, kes lõid elektroonilist muusikat ajal, mil viimati nimetatud kategooriat veel tegelikult ei eksisteerinudki. Puudusid spetsiaalsed vidinad ja arvutiprogrammid, oli vaid elekter, mille liikumise kõrvalproduktina saavutati heli. Kui see heli oli käes, hakati arendama eri viise selle muutmiseks ja varieerimiseks ning eeskätt inspireerib mind see piiritu leidlikkus ja leiutamisvaim, mis seda perioodi muusikas iseloomustab.
Leidlikkuse ja leiutamisega seoses – milline on teie suhe teadusega, või siis teaduse suhe kunstiga? “Sireeni” võiks minu arvates iseloomustada ka kui peent inseneritööd.
Kooli ajal olin reaalainetes täiesti lootusetu, see viis, kuidas neid seal õpetati, mulle ei sobinud. Nüüd olen kõigest teadusega seonduvast täiesti lummatud. Näen kunsti ja teadust sarnaste katsetena kaardistada inimeseks olemise kogemust. Kuid vahel unustame, et meie vaade asjadele on vaid üks võimalikest, kaldume end liigina üle tähtsustama. Teaduse eesmärk on ühelt poolt selgitada ja defineerida meid ümbritsevat maailma, kuid minu jaoks on selline lähenemine liiga lihtsustav. Lähtun inseneriteadusest ja füüsikast “Sireeni” puhul vägagi, ent selle teose eesmärk on eeskätt avada aegruum, milles viibides me vähemalt ajutiselt ei pea püüdma mõista, kategoriseerida ega seletada. Mis puudutab kunsti, siis tänapäeval on oht, et muutume kunsti tarbijateks. Meenub üks Paul Klee näitus, kus eksponeeriti sadu imeilusaid joonistusi, ent ühel hetkel käis mul pea ringi ja tundsin, et oleksin olnud rahul ainult ühega neist. Teatrikunst kasutab ja struktureerib aega, luues oma, kaduva reaalsuskogemuse – “Sireen” kui kunstiteos toimib samal põhimõttel.
Olete praeguseks “Sireeniga” maailmas päris palju ringi tuuritanud, kas töötate samal ajal juba ka uute projektide kallal? Ja mida kuulate siis, kui ise heli masinatest kätte saada ei ürita?
Esitlesin just Oxfordi Teadusajaloo muuseumis oma uut tööd “Ethomeetriline muuseum”,“Sireeniga” võrreldes on “Muuseum” narratiivsem, põhimõtteliselt on tegu põnevate, senitundmatut teadusharu representeerivate esemete kollektsiooniga.
Hetkel käib BBC Raadio 3, Suurbritannia klassikalise muusika jaam, olen seda kuulanud ligi nelikümmend aastat. Kui ma raadiot ei kuula, siis klõpsin shuffle’i peal iPodi – Bachi prelüüdile järgneb lindistus silopalli sees olevast helimaailmast, Kuuba rumbale Steve Reich ja nii edasi.
■Ray Lee heliinstallatsioon “Siren” oli kõige esimene projekt, mille NO99 otsustas planeeritavasse Põhuteatrisse kutsuda.
■40minutilised esitlused toimuvad kaks korda päevas 29. mail, 30. mail ja 31. mail. Täpsem info: http://pohuteater.no99.ee/#/programm.
