Ufoloogidest holokausti eitajateni

Äärmuslikud ajaloorevisionistid tegelikult sageli nii Lääne demokraatia kui teaduse vastased, väidab Jaan Kaplinski.

Ekspressis on väidelnud ajaloodoktor Jaak Valge ("Madisson ja holokausti eitamine", 27. juuli 2006) ja Jeruusalemma Sõnumites juutide hävitamisest kirjutanud Piret Udikas. Viimati nimetatu kirjutisi ma lugenud ei ole pääle repliigi EEs, nii ei oska ma neid kommenteerida. Olen Jaak Valgega varem ka ise poleemikasse astunud, ega pääse seekordki sellest. Kuigi Valge põhiväitega olen täiesti nõus: eesti keeles tuleks välja anda mõni tõsine ajalooline töö holokaustist. Ma ise soovitaksin Raul Hilbergi raamatut "The Destruction of European Jews", mis on ühte köitesse koondatud kokkuvõte autori eluaegsest uurimistööst. Jaak Valgel, kes tunnistab, et ta ei tea, kas UFOsid on ega kas holokausti oli olemas, soovitaksin lugeda Hilbergi tööd holokausti uurimise allikatest, millega ma ise kahjuks tutvunud ei ole, mis peaks aga tõsisele ajaloolasele andma ülevaate kõige olulisemast, informatsioonist, mille alusel ta oma järeldused teeb.

Esimene, milles minu arvates Jaak Valge eksib, on väita, et "juutide vaenamine natsiriigis on XX sajandi Euroopa ajaloo suurtest probleemidest ainus politiseeritud teema". Ei ole. Politiseeritud on pääle Auschwitzi ka Gulag ja näiteks ka Nanjingi veresaun, jaapanlaste hirmuteod vallutatud Hiina linnas 1937. aastal. Ning mõlemas valdkonnas on olemas ka ajaloorevisionism. Olen näinud Jaapanis ilmunud ingliskeelset raamatut, kus Nanjingi veresaun kuulutatakse Hiina kommunistide suureks valeks ja väidetakse, et jaapani sõjavägi olla käitunud hiina tsiviilelanikega korrektselt. Türgi avalikkus on tänini tõrkunud omaks võtmast armeenlaste massilist ja süstemaatilist tapmist 1915. aastal. Armeenia genotsiidi küsimus pingestab ka Euroopa Liidu ja Türgi vahekorda. Kommunismi kuritegude eitamise ja pisendamisega tegeleb Venemaal ja mujalgi hulk (vähemalt enda meelest) ajaloolasi. Revisionistlikke hoiakuid on olemas ka Belgias: siin puudutab asi kuningas Leopoldi koloniaalvõimu mõrtsukalikke tegusid Kongos. Lõpuks on ka Eesti iseseisvumine ja iseseisvuse kaitsmine seotud vastuseisuga Nõukogude ja nüüd osalt ka Vene ajaloorevisionismile, väidetele, et 1940 astus Eesti rahvas vabatahtlikult N Liitu ja Punaarmeele ning NKVD-le vastu hakanud olid bandiidid. Võib nimetada, et omamoodi -- ja siin hoopis soliidsem -- ajaloorevisionism on olemas ka Hispaanias, kus muude hulgas autoriteetne ajaloolane ja filoloog Ramón Menéndez Pidal on kritiseerinud Hispaania kolonisatsiooni ja inkvisitsiooni kohta loodud "musta legendi".

Miks on need teemad politiseeritud? Eks ikka sellepärast, et tegu on suurte inimlike kannatustega, kus ühel pool on kannatanud, teisel pool kannatuste põhjustajad. Või nagu nüüd, pärast inimsusevastaste kuritegude mõiste juurdumist jurisprudentsis: ühel pool on kurjategijad, teisel pool kuritegude ohvrid. Ning on loomulik, et ühed nõuavad õigust, süüdlaste hukkamõistmist ja karistamist, teised aga püüavad oma süüd eitada või vähemalt pehmendada. Kuna tegu on suuresti tervete rahvaste kollektiivse süütundega, on sellisesse kvaasi-juriidilisse väitlusse sekkunud paljud, kes pole ise ei ohvrid ega kurjategijad. Küsimus on selles, mida võiks nimetada rahvuslikuks auks, väärikuseks, vajaduseks näha oma ajalugu positiivses, heas valguses.

"Holokausti eitajad" kes peavad "sionistide valeks" vms peaaegu kõigi tõsiste ajaloolaste poolt aktsepteeritud seisukohti se llest, et natsid kavatsesid hävitada kõik Euroopa juudid ja kasutasid selleks kõiki võimalikke vahendeid, kaasa arvatud kurikuulsad gaasikambrid, esindavad üldjuhul äärmuslikke hoiakuid, mida näitab juba nende jõhker ja ründav stiil.

Holokausti ajaloo uurimine on loonud tervikpildi, kus üksikud osad üksteist täiendavad, kus üksikud tunnistused lisavad oma osa või osakese sellesse tervikpilti. Tunnistusi, olgu ürikuid, nii ellujäänud ohvrite kui tapatöös osalenute omi, nagu ka kaudseid tõendeid (Šveitsi pankadesse jõudnud natsikulla elavhõbedasisaldus, rongide saatelehed, kus suured hulgad inimesi veetakse ühte kohta, aga mitte kunagi säält tagasi, aruanded mõrvatutelt saadud riiete jm kohta), on üpris palju. Uurijad on lähtunud eeldusest, et need tuhanded tunnistused on üksteisest piisavalt sõltumatud. Kui on nii, siis ei ole erilist võimalust väita, et need tunnistused oleksid valed: see oleks rohkem kui ebatõenäoline. Siit saame teha lihtsa loogilise järelduse: kas holokaust, nagu seda mõistab ajaloolaste ja Lääne haritud inimeste rõhuv enamik, on fakt, või on tegu tõepoolest suure, imeliselt hästi ja põhjalikult konstrueeritud ja orkestreeritud valega. Valega, mille sepitsemiseks on suuteline ainult mingi ülemaailmne ülivõimas organisatsioon. Holokausti eitamine on sel kombel vältimatult seoses usuga sellesse, et eksisteerib mingi seesugune ülemaailmne organisatsioon. See organisatsioon peab olema ühtaegu ülimalt mõjukas ja salajane - midagi, mille olemasolu praeguses avatud ja uudistemaias läänemaailmas on raske ette kujutada. Siit järeldub veel see, et vähemalt osa holokausti eitajatest usuvad, et lääne demokraatia ja sõnavabadus on tegelikult illusioon, et tegelikult kuulub võim siin sellelesamale salaorganisatsioonile, kes kontrollib nii meediat kui teadust. Nii on äärmuslikud ajaloorevisionistid tegelikult sageli nii lääne demokraatia kui teaduse vastased. Nad näevad teadlaskonnas omamoodi maffiat, kes oma alatusest ja mugavusest või kellegi (eks ikka "Keskuse") ülesandel varjab tõde, näiteks tõde UFOdest. Ning auväärse Vene tsaaririigist pärit traditsiooni järgi arvavad nad ka teadvat, mis organisatsiooniga on tegemist. Muidugi on mängus "juudid ja vabamüürlased". Kui nii, siis tuleks juudid ja vabamüürlased hävitada, võitlus nende ülemvõimu vastu oli ja on tõeline vabadusvõitlus, milles "Suur-Saksa vabadussõjal", milles lõid tahes või tahtmata kaasa paljud eestlased, on
oluline ja heroiline osa. Nagu tahavad uskuda need Madissoni ja Lina jüngritest Lääne-Eesti noored, kelle suur eeskuju on SS-mundris "vabadusvõitleja".

Nii pole ime, et eluaegne dissident Tiit Madisson on avaldanud raamatu "judaistide ja vabamüürlaste" maailmavalitsemise kavast. Temast tunduvalt viljakam Jüri Lina on sellel teemal kirjutanud mitmeid teoseid ning sümptomaatiline on, et Lina on agaralt tegelnud ka ufoloogiaga ja astroloogiaga.

Vandenõuteooriate loojad esindavad minu meelest üht veidi autistlikku inimtüüpi, kellel enamasti on puudulik haridus, tugev alaväärsustunne, ent palju visadust. Aastaid, isegi aastakümneid võivad nad usinalt faktide ja väidete merest noppida neile sobivaid ja põimida need siis mingiks teooriakangaks, tegemata eriti vahet tõestatud faktide ja kuskilt propagandast (näiteks natside või sovettide omast) võetud väidete vahel. Lina kasutab ohtralt natside ja vene marurahvuslaste võtet lugeda kõik neile vastumeelsed inimesed juutideks ja vabamüürlasteks. Ühest Lina raamatust on mulle jäänud meelde kinnitus, et dissidendist kirjaniku Andrei Sinjavski tegelik nimi oli Abram Terts. Lugu on tegelikult nii, et oma tsenseerimata teoseid välismaal avaldades võttis tõsivenelane Sinjavski varjunime Abram Terts, mis on pärit ühest Odessa blatnoi-laulust... Sääraseid kurioossusi leiab Lina teostest pea igal leheküljel.

Kas Lina võttis väite Sinjavski kohta omast pääst või mõnest KGB käe all sündinud väljaandest? Oleks huvitav teada. Sest veider on see, et osa meie "juute ja vabamüürlasi" paljastavast literatuurist kannab ilmselgeid vene mõjusid. Selles seoses, laskumata küll "vastuvandenõuteooriasse", tasub ehk mainida endise Rumeenia luurekindrali Ion Pacepa (võib-olla kontrolli vajavaid) väiteid, et KGB tegeles sihikindlalt antisemiitliku propaganda levitamisega, et niiviisi diskrediteerida oma peavastast USAd ja saavutada toetust islami-maailmas. Nii olevat KGB ülesandel paljundatud ja araabia maades levitatud "Siioni tarkade protokolle". Ehk mäletatakse, et see raamat ilmus üsna kähku ka taasiseseisvunud Eestis, kusjuures väljaandja jäi vähemalt avalikkusele teadmata. Kui Jaak Valge leiab -- olen sellest omal ajal ise kirjutanud --, et meil on ilmunud holokausti eitavaid teoseid ja aeg oleks välja anda mõni "ametlikku" ajalooteadust esindav raamat, siis küsiksin siia juurde, miks ikkagi avaldatakse Eestis nii palju antisemiitlikku (siia kuuluvad ka vabamüürlaste vastased väljaanded) kirjandust? Ons see tõesti mõne üksiku fanaatiku, nagu Lina, üliagaruse tulemus või teenib selline aktiivsus mõne ringkonna, mõne võõrriigi huvisid? Igatahes ei teeni eesti rahva huvisid küll see, kui meie rahvusluse kõige sõnakamateks eestvõitlejateks pürivad antisemiitlikke vandenõuteooriaid uskuvad ja propageerivad inimesed.

Antropoloogid väidavad, et tugev usk nõidusesse, musta maagiasse, näitab ühiskonnas olevate pingete tugevust. Eestis on nõidu ja neisse uskujaid küllalt, ent minu meelest on usk vandenõuteooriatesse üks nõia- ja kuradiusu tänapäevaseid vasteid. Et Eesti ühiskonnas on palju pingeid, frustratsiooni, kadedust ja rahuldamata ambitsioone, ei vaja tõestamist. Nii on Lina, Madissoni ja (vähemalt üheksakümnendate aastate) Einar Laigna taoliste vandenõuteoreetikute esiletõus meil mingil määral paratamatu. Uinuv mõistus või oma kinnisideedesse takerdunud mõistus sünnitab koletisi. Mis minu meelest aga tähendab seda, et teadlastel, säälhulgas ajaloolastel, on meil tõsine missioon aidata mõistusel koju tagasi tulla. Ajaloolased ei peaks vaatama Lina raamatutest põlglikult mööda või nimetama neid uurimusteks, nagu kord tegi Küllo Arjakas. Ajaloolased peaksid üldsusele rohkem seletama ajaloouurimise metoodikat, allikakriitikat ja astuma välja igasuguse eba-ajaloo vastu, tulgu see Venemaalt, Virumaalt või Läänemaalt. Linal ja Madissonil ei tohiks lasta kujundada meie noorte maailmapilti. Paraku ei ole minu meelest meie ajaloolased seda ülesannet kuigi hästi täitnud. On avaldatud akadeemilisi töid ka Saksa okupatsiooniajal toimunust, kuid laiemale avalikkusele pole need eriti kättesaadavad. Ning mõnikord eksitakse ka tõsisemalt, nagu tegi Arjakas ja nagu teeb minu meelest ka Jaak Valge, kui ta nimetab ajaloo l aste konsensuslikku holokausti-käsitlust "ametlikuks" ajalooks ja loodab selle ning revisionistlike käsitluste lähenemist tulevikus. Läänemaailmas ei tehta siiski "ametlikku", ajalugu nagu tehti N Liidus. Kui ajaloolased sääl on mõnes asjas ühel meelel, on nad seda oma kompetentsi tõttu, mitte mingil riiklikul tellimusel või mingi juutide-vabamüürlaste salakeskuse survel.

Miks siis ikkagi mõnes riigis on holokausti eitamine kuulutatud kuriteoks, kuulub ju võimalus esitada eriarvamusi, olgu need ka rumalad, põhiliste inimõiguste juurde? Ei ole ju karistatav tegelda astroloogiaga ja hiromantiaga või propageerida seisukohti, mille järgi kuskil USAs varjatakse ufonautide jäänuseid või mille järgi Maa on universumi keskpunkt.

Ma ei tea, kas holokausti eitamise kriminaliseerimine on kõige õigem viis selle ohtlike järeldusteni viiva seisukoha vastu võitlemiseks. Kuid oma juriidiline loogika holokausti kriminaliseerimises on. Holokausti puhul on tegu ränga inimsusvastase kuriteoga, genotsiidiga, milles osalenutele on kohtute poolt antud ammendav süüdimõistev hinnang. Küsimus on, kuidas hinnata seda, kui pärast niisugust kohtuotsust keegi avaldab teksti, milles ta süüdistab kohut valeotsuses, justiitskuriteos. Kas ei ole siin tegemist kohtu laimamisega ja ka kannatanute, genotsiidiohvrite au ja väärikuse haavamisega? Usun, et probleemile ei ole juristid leidnud päris ühest lahendust, ent holokausti eitamise kriminaliseerimine on üks täiesti mõeldav võimalus. Maailmas elab miljoneid inimesi, kes on kaotanud natsiterroris oma lähedasi, ning kui neile öeldakse näkku, et nad valetavad või vähemalt liialdavad, on tegu ühe ajaloo kõige suurema laimuga. Kohustus selle vastu välja astuda on kõigil haritud inimestel, eriti aga juristidel ja ajaloolastel. Loodan, et nii saab olema ka Eestis.

Mis raamatutesse puutub, siis eesti keeles on olemas üks klassikaline dokumentaaljutustus Auschwitzist - itaallase Primo Levi "Kui see on inimene", mis ilmus ühtede kaante vahel järjelooga "Vaherahu". Viimane annab nii hää pildi N Liidus pärast võidetud sõda valitsevast bardakist, et võiks hajutada kahtlejate kahtlusi selles, kas Levi kirjutab surmalaagrist tõtt või mitte. Saksa keelt valdavatel asjahuvilistel soovitaksin lugeda veidi teist teemat käsitlevat Saksa ajaloolase Götz Aly raamatut "Hitlers Volksstaat", kus on antud hää ülevaade holokaustini viinud majanduslikest seikadest. Juutide ilmajätmine algul rahast, siis varast ja siis elust ning viimastest isiklikest asjadest lubas Kolmanda Riigi juhtidel anda sõjaväele kahureid ja rahvale võid. Röövsõda oli Reich'i ainus võimalik eksisteerimise vorm, ent ka tema häbistava lüüasaamise peamine põhjus.