UGRILANE EI TAHA EUROOPASSE
Eestlased on pea kaheksasada aastat arenenud kristliku Euroopa ühe osana, sellest viimaste aastasadade jooksul teadlikult pürginud ikka läänelikku tüüpi kultuuri poole.
Oli aegu, kus osa meist tahtsid olla nagu sakslased, siis tahtsime nooreestilikult saada eurooplasteks. Ka nõukogude impeeriumis olime ikka läänelike väärtuste esindajad ja kaitsjad. Oi, kuidas me solvusime, kui meid kuskil turismireisil aeti segamini venelastega...
Ja nüüd, mil meid kutsutakse maailma arenenumate riikide pereklubisse,
on tähelepanuväärselt suur osa eestlasi järsku esivanemate sajandite jooksul väljakujunenud kultuuriorientatsioonile valmis ootamatult selja pöörama.
Kui me vaataksime sügavamalt iseenda sisse, siis näeksime, et siin käib omapärane võitlus meie soomeugri mina ja luuriliku (Georg Lurichi järgi) mina vahel. Võib muidugi vaielda, et kui palju - kas 10% või 20% on seda soomeugri alget meisse pärast sajandite pikkust segunemist jäänud. Kuid ugrilik mentaliteet elab. Mida silmas pean? Eeskätt vanade jahi-ja kalameeste hõimude individualismi, tahtmist omaette olla, vähest suhtlemisvajadust, loodusega kooskõlas olemist, võõristustunnet germaanlaste “faustiliku alge” või venelaste messianismi suhtes, üldse vastusseisu kõigele kollektiiv-organisatoorsele, intensiivsele, sealhulgas, loomulikult, internatsionaalsele linnakultuurile.
Ugrilase maailmatunnetuse mõistmise võtmesõnaks on isolatsionalism. Loosungiks võiks olla - jätke meid meie väikeses Eesti kodus rahule! Ugrilasele ei meeldi inglane või itaallane mitte üks raas rohkem kui venelane. Sama lärmakad ja agressiivsed teised...
Ugrilane ei talu, et teine pool end peale surub, on liialt aktiivne, ugrilane väldib alati otsest kokkupõrget, ta tõmbub kõrvale, taganeb, peidab end ära, ta ei ütle kunagi otse välja, mida mõtleb. Ugrilase tarkus on - vaikimine kuld rääkimine hõbe. Ja kuigi inimene pole kala ja kultuur sai alguse sõnadest ja rääkimisest, hoiab ugrilane kinni allasurutud esivanematest, kes pididki vait olema ja mokka maas hoidma.
Ta eelistab lõkketule ääres mediteerida, loitsida, vaagida, regilaulu jorutada. Kultuur ongi tema jaoks eeskätt see, mis seotud juurte säilitamisega ja iseendaks jäämisega. Ugrilane on alalhoidlik, konservatiivne, kinnine, isepäine. Kindlasti on ta rohkem meeleolutseja, kes mõtleb rohkem kujundeis kui mõistetes. Loogilis-mõisteline keel ja dialektika pole tema tugevaim külg. Ugrilane ei ole avatud väitleja, diskussiooniga ta eriti kaasa ei lähe - kõik on see tema jaoks üks linnasakste ja vurlede skolastika.
Tuleb tunnistada, et eesti maarahvas säilus orjaajal suuresti tänu ugri algele, sest viimane ei assimileerunud, säilitas keele ja folkloori, avaldas passiivset vastupanu. Aga meie esivanemad polnud ainult metsakultuuri kandjad. Me oleme ka mereäärne rahvas, saarte rahvas. Meid on nimetatud ka idaviikingiteks. Me oleme ka parajad sõjakad röövlinäod. Alatest 13.sajandist oleme olnud ka linna rahvas, seejuures arenenud euroopalike linnade kodanikud. Linnas jorutamisega läbi ei löö, linn nõuab avatust, linnaelu nõuab teatud annuse agressiivsust, jõudu, enese maksmapaneku oskust. Linnas käib pidev võitlus, konkurents, tuleb omada sõpru, toetajaid, linnas ei saa läbi ilma kollektivismi, solidaarsuse ja suhtlemisoskuseta. Linnas tuleb rääkida ka võõrastes keeltes.
Aastasadade jooksul ajas “eesti asja”, kui nii võiks öelda, anonüümne rahvamass (Oskar Loorits ütleb pateetilisemalt - rahvusgeenius). Alates ärkamisajast sai eestikeelne kultuur ehitatud üles euroopaliku isikulise kultuuri põhimõtetest lähtudes ja põhiliselt sai, näiteks, kõigi kunstiliikide aluseks võetud saksa karkass. Eestlane ärkas talveunest ja asus võitlema, end maksma panema. Eestlane pürgis majandusliku sõltumatuse, hariduse ja kultuuri poole ning algas tormiline arenguperiood. Aga eesti kultuuri arenguloogikas on üks huvitav iseärasus: esimesed eestlased, kes saavutasid rahvusvahelise tuntuse ei olnud ei meie kirjamehed, ei muusikud ega töösturid vaid jõusangarid - maadlejad Georg Lurich, Aleksander Aberg, Georg Hackenschmidt. Rahva hulgas sai eriti populaarseks Lurichi nimi, mis omandas sümboli tähenduse. Lurich oli eestlane, kes läks julgelt lahingusse, läks rinda pistma üks kõik kellega, kes võttis revanši rahvale osaks saanud alanduste eest, kes süstis eestlasesse eneseusku. Lurich oli linnapoiss, hea suhtleja, vaimselt võimekas, kõrgustesse pürgija, maailmakodanik, kes kunagi ei unustanud toonitamast, et ta on eestlane. Kümnetest tuhandetest eestlastes said luurilased. Olla luurilane, see oli midagi rohkemat, kui tegeleda kehakultuuriga, olla luurilane - see tähendas kindlat eluhoiakut, kus iga inimene ja rahvas tervikuna püüdleb vaimse ja kehalise täiuslikkuse poole. Luurilik alge kandis endas optimismi, avatust, dünaamilisust, maksmapaneku soovi.
20. sajandi alguses tegi ilma see eestlaste generatsioon, kes tuli karastatuna ja tugevana välja venestuslainest, kes tundis end kindlalt nii Tallinnas, Tartus kui ka impeeriumi pealinnas Peterburis. Just luurilik alge tõi meile võidu Vabadussõjas, kus linnapoisid-gümnasistid ja “Kalevi” sportlased olid esimesed julged kes vabatahtlikult sõtta läksid. Aga eestlane oli tubli mitte ainult tsaari ja eesti ajal, ta jäi tubliks ka nõukogude ajal, eestlases peituv visadus ja nutikus olid need, mis päästsid meie olemasolu rahvana. Ma ei usu, et nendes sovetski “davai-šurui” agressiivsetes tingimustes võis meid päästa meie ugrisus. Kõik veendunud ugrilased pandi kolhoosis, sõjaväes, ametiasutustes või ametühingus üht suurt ühist sovetski ringtantsu tantsima.
Tänu võlga oleme kõigile neile töökatele meestele ja naistele, kes küll sovetski ringtantsu tantsisid, aga mõistsid seejuures vene totalitarismi omapära ja viimases peituvaid võimalusi. Seesinane omapära peitus slaavi süsteemi irratsionaalsuses ja absurdi elementides. Kommunismi ehitamine SDV seltsimeeste juhtimisel oleks olnud meie jaoks hoopis tõsisem katsumus. Eestlane võttis süsteemi läbi võõrituse (nagu Brechti teatris), eestlane ei sulanud vene värgiga tõsiselt kokku. See tegi meid tugevaks, see andis meile võimaluse mõelda oma aatele, oma rahvushuvidele (mida sai nagu sportigi Moskva rahadega arendada). Kultuur oli see, mille läbi saime end realiseerida, aga ka süsteemile vastandada. Üldreegel on ju meie jaoks alati selge olnud - eestlane on olemas nii kaua, kuni on olemas kultuuri teatud tase. Ka sport muutus selleks oluliseks kanaliks, mille kaudu rahvus end väljendada sai. Parimate eesti sportlaste nimed olid sadade miljonite keelel – Heino Lipp, Johannes Kotkas, Joann Lõssov, August Englas, Ilmar Kullam, Paul Keres, Jaan Talts, Aavo Pikkuus, Ants Antson, Jaak Lipso ...
Vene messianismi tingimustes suutis eestlane sadulasse jääda tänu intensiivsele tegutsemisele. Luurilik vaim see, mis meid ka soveti ajal üleval hoidis, eneseusku andis. 80 aastate lõpuks, kui kinnitasime oma seaduste ülimuslikkuse Moskva ees, võitis optimistlik, uhke, võitlev tiinalik pool saanud võitu tammarulikusest meie sees (A. Kitzbergi “Libahundi” järgi).
Ja nüüd, mil me üle kümne aasta elame vabas Eestis, tõstab ugrisus meis, enne Euroliitu minekut ootamatult pead. Kas pole siis tore omaette rahus olla?! Oleme nüüd vabad, saab hinge tõmmata, aitab sellest tormamisest!
Me ei saa lubada endale luksust end lõdvaks lasta, olla ühed haledad jobutajad. Ei saa me muutuda handi-mansi naiivseks loodusrahvaks, ei sobi meile ka, näiteks, budism ega M. K. Gandhi passiivse vastupanu õpetus on ju ilus asi. Meie peame pürgima, looma, punnitama - kunagi jõudsime tänu soodsatele asjaoludele, viimasel hetkel, kultuurrahvaste rongi peale (erinevalt idapoolsetest soome-ugrilastest, kes jäidki sellest rongist maha, assimileerusid, ja nüüd tagantjärele ei paranda enam miskit). Täna võime teha oma arengus kvalitatiivse hüppe, aga üks osa meie minast tõrgub ja seda eeskätt tunnete tasemel.
Tõrguvad need, kes ei taha malevaga lahingusse minna. Jah, Euroliitu ei minda mõõga ja odaga, kuid see on ikkagi minek võitlusse oma rahva au ja huvide eest, ees ootab võitlus moodsate vahenditega, kus intellekt ja nutikus mängib esmarolli.
Aga üks osa eestlasi polegi vist võitlejad, rahvaste paabelis manööverdajad. Kas pole tüüpiline ugrilane noor Martin Helme (EP 31.07) kes ei soovita Euroliitu minna ka seepärast, et nii kui nii on mõne aja pärast ka venelane seal, ja siis kõik suured panevadki meid väetikesi paika. Kas on tõsist luurilast võimalik hirmutada venelasega, hirmutada sakslasega?! Lausa naerma ajab. Just siin jooksebki läbi Rubico, - need kel ajalooline hirm siiamaani püksis, ei tee midagi tõsist ära ei Ida ega Lääne suunal.
Igaühes meist - elab nii ugrilane kui ka luurilane. Lihtsalt praegu on vajalik, et võidaks teotahtelisem luurilik pool. Ega me oma ugrilikust minevikust pääse - ta jääb alati meiega.
