Üha enam erinevaid võimalusi usuturul

Ringo Ringvee ja Kaarel Kuurmaa intervjuu uususundite uurija emeriitprofessor Eilen Barkeriga.

Üldine arusaam uususunditest – või kultustest või sektidest, nii nagu neid tavaliselt kutsutakse – on, et iga uususund on rohkemal või vähemal määral ohtlik. Seda ohtlikkust illustreerivad sageli näiteks pildid või kaadrid põlevast rantšost Wacos, Texases, kus aastal 1993 pärast 51-päevast piiramist föderaalvõimude poolt põles hoonesse 76 David Koreshi juhitud usurühma liiget. Te olete tegelenud uususundite uurimisega juba aastakümneid. Kas võib öelda, et uususundid on ohtlikud? On neil kõigil mingid ühised tunnused?
Valdav enamik neist ei ole sugugi ohtlikumad kui vanad usundid või mis tahes inimrühmad, kellel ei ole ­tingimata religiooniga mingit seost. Muidugi on olnud ohtlikke usurühmi, eriti oma liikmete suhtes ohtlikke. Ja sellised ­rühmad saavad ka suure meedia tähelepanu osaliseks. Näiteks kohutav Aum Shinrikyo, kes täitis 1995 Tokyo metroo sariin­gaasiga.

Samas moodustavad sellised rühmad ainult üliväikese vähemuse sadade uute usuliikumiste seas. Kindlasti ei saa üldistada, et uususund on midagi ohtlikku lihtsalt sellepärast, et see on uus. See ei ole tõsi.

Ainus, mis neid ühendab, on, et neid kutsutakse uususundiks, kultuseks või sektiks. Samas võib näiteks nn esimese generatsiooni liikmetega usurühmade vahel teatud sarnasusi leida.

Sellise usurühmaga on sageli liitunud inimesed, kes on teinud läbi isikliku usulise pöördumise, ning sellised inimesed on palju innukamad levitama oma usku ja kombeid kui need, kes on lihtsalt oma usu­traditsiooni sündinud ning kelle jaoks on see nende tausta loomulik osa.

Tihti on sellistes rühmades ka karismaatilise autoriteediga juht, keda tema järgijad peavad mingil moel eriliseks, ning talle on antud usklike poolt võim, mida ei kontrolli ei traditsioon ega reeglid. See ei tähenda aga, et ta peaks tingimata midagi halba tegema.

Veel üks iseloomulik nähtus uus­usundite juures on, et teatud usuliikumi­sed köidavad teatud osa rahvastikust. Minevikus oli selleks ühiskonna rõhutud, vaesed. 60ndatel Läänes tekkinud uususundid köitsid valgeid, keskmisest kõrgema haridustasemega ning majanduslikult kindlustatud keskklassi ­noori. Siingi ei saa üldistada, sest on liikumisi, mis köitsid musti noori, nagu näiteks rastafarianism, ning selliseid, mis on leidnud järgijad vanemate ­inimeste seast.

Nii et üldistusi ei saa teha, küll aga on uutele usunditele iseloomulik, et seal võivad toimuda muutused palju kiiremini kui vanades traditsioonides. Kui usurühmas on suur hulk noori inimesi, kellel ei ole kohustusi ei laste ega vanade ees, siis põlvkond hiljem on usuliikumisse jäänud inimesed saanud vanemaks, neil on tõenäoliselt endil lapsed ning nendega seotud kohustused. Juba see demograafiline faktor muudab usutraditsiooni.

Samuti teadmine, et juht sureb peagi. Uususund hakkab bürokratiseeruma, tekivad omad traditsioonid. Nii, mitmete muutuste kaudu, saab uuest usundist vana, aga seegi leiab aset erinevalt.

Seega uususund lihtsalt hääbub või muutub ajapikku aina “normaalsemaks”?
Mitte tingimata. Need on lihtsalt mustrid, mida on võimalik jälgida. Aga mõned, nagu näiteks Jehoova tunnistajad, amishid või sheikerid, on jäänud sektilikumateks. Ma ei kasuta mõistet “sekt” siin selle halvustavas tähenduses. Nad on lihtsalt ühiskonnast rohkem ära lõigatud. Seega ei saa nendest tingimata peavoolu liikumist, kuid nad jäävad püsima. Aga peab veel kord rõhutama, et ei tohi teha & ;uum l;ldistusi.

Sa oled olnud uususundite valdkonnas tegev 70ndatest – kas on tunda mingeid üldisi muutusi sellest ajast tänapäevani ning kas tänasel usuturul on rohkem või vähem usuliikumisi?
Muidugi on selle aja jooksul toimunud muutusi. Mõned usundid, nagu näiteks Ühinemise Kirik ehk moonie’d, saientoloogid või Hare Krishna, on muutunud selle aja jooksul väga selgepiirilisteks rühmadeks. Enam ei torka nad ka niipalju silma kui siis. Selliseid uususundeid ei ole enam nii palju.

Rohkem on mitmesuguseid new age’i ja human potential’i* rühmi, skismaatilisi rühmi suurtes usutraditsioonides, nagu näiteks katoliikluses või islamis.

Maailmas on suur mitmekesisus. Nende kümnendite jooksul on ka ühiskond palju muutunud. Läänes ei ole enam nii palju noori, usuliselt otsivaid tudengeid, kellel oleks palju vaba aega, sest neid paneb muretsema tulevase töökoha saamine. Vanemad inimesed otsivad jällegi spirituaalsust, mida nad peavoolu kirikutest ei leia. Tänapäeval kasvavad nelipühi kirikud, seal on suhteliselt palju töölisklassi inimesi, aga mitte ainult. Seal pakutakse inimestele seda, mida mingil hetkel leiti uususunditest.

See ei tähenda aga, et tänapäeva noored oleksid religioosselt vähem otsi­vad. Kuid nad otsivad vähem selliseid rühmi, mis nõuavad täielikku pühendumist, nii nagu seda tegid paljud 60.–70. aastate liikumised. Nad liituvad pigem mõne nelipühikogudusega või lähevad kaasa new age’i või human potential’i rühmadega, loevad vaimse enesekoolituse raamatuid. Nad huvituvad sellest, mis ei nõua neilt kogu oma muu elu hülgamist.

Ja kuigi on raske üldistada, tänapäe­val pigem ei liituta suletud või poolsuletud väikese rühmaga, vaid pigem valitakse elu, kus uskumuste kollektsioon asub igapäevasest elust rohkem lahus. Ja muutunud on ka üldpilt. Tänapäeval huvitub meedia islamist ja võimalikest terroristide rühmadest. Tänapäeval ei ole kultuste ja uususundite-vastane liikumine nii mõjukas kui varem. Aga seegi on eri riikides erinev. Prantsusmaal on sellistel liikumistel suurem mõju kui näiteks Skandinaavias. Ameerikas ei võta valitsus ette mingeid erilisi samme uususundite vastu. Vajadusel tegutsevad inimesed ise, pöördudes otse kohtute poole.

Suur hirm on kadunud. Või on hirmu põhjus liikunud pärast 9/11 ­mujale. Euroopas toimus see muutus veidi varem, seoses võõrtööjõu saabumisega. Sellisel puhul peetakse vana ­religiooni uues sotsiaalses kontekstis ohtlikumaks kui mõnda uususundilist liikumist.

Kas me kõneleme äkki uususunditest proportsionaalselt liiga palju? Arvuliselt on neil ju tunduvalt vähem järgijaid kui traditsioonilistel usunditel.
Ma ei ütleks, et nendest räägitakse liiga palju, pigem räägitakse neist valel viisil. See, et nad on statistiline vähemus, ei tähenda, et neil ei oleks sotsiaalset mõju.

Inimesed ei pea neid hetkel nii tähtsaks kui näiteks islamistlikke terrorigruppe, kes on väga, väga väike vähemus muslimitest. On ju tarvis kõigest poolt tosinat inimest, et panna plahvatama Londoni transport, nagu see juhtus 7. juulil paar aastat tagasi. Väga väikse rakukese teo tagajärjel sai surma ja vigastada palju inimesi.

Inimestel on kõrgendatud huvi selliste sündmuste vastu nagu Aum Shinrikyo gaasirünnakud Tokyo metroos, Jim Jonesi ja Waco tragöödiad. Ka meie festivalil linastub film “Jim Jones. Rahva Templi elu ja surm”, mis jutustab karismaati lises t usujuhist Jim Jonesist ning tema usurühma teekonnast, mis lõppes 1978. aastal Guajaana džunglisse rajatud asunduses mürgi joomisega ning üle 900 inimese surmaga. Kas meie huvi selliste teemade vastu on hea või halb?
On mõistetav, et inimesi sellised asjad huvitavad, seda tuleb mõista. Ja mõista seda nii, et meie arusaamine peegeldaks tegelikkust. Inimesed näevad ja kogevad reaalsust erinevalt.

Ebatavalistest asjadest oleme alati huvitatud. Oma loomuselt on uususundid alati midagi teistsugust kui tavaline igapäevane reaalsus. See on midagi imelikku, see on innovaatiline, see pakub midagi uut. Seega pole meie uudishimus midagi üllatavat. Kui mängus on surm, seks, uimastid, laste seksuaalne kuritarvitamine jne, on meie uudishimu ärganud.

Ja see võib olla lihtsalt vuajeristlik uudishimu, mitte vajadus või soov saada aru, miks nii juhtus ja mida teha, et ära hoida järgmised sellised juhtumid. Võikus ja ebatavaline on seksikas, oma imelikul kombel. Tähtsam on minu meelest püüd mõista, miks sellised nähtused juhtuvad ja juhtuda saavad.

Kuidas sa kirjeldaksid suhteid uususundite ja traditsionaalsete maailmausundite vahel?
See sõltub vanast religioonist. Mõni neist on väga teravalt uususundite vastu. Nagu näiteks Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kirik, kes on väga teravalt teiste usundite vastu. Ka roomakatoliku kiriku vastu, sest ta tunneb, et temalt võetakse ära liikmeid, kes peaksid õiguspäraselt talle kuuluma. Ilmselt on see nii paljuski seetõttu, et Nõukogude Liidu ajal oldi ise alla surutud.

Teisalt ei ole anglikaani kirik üldse kuidagi eriliselt uususundite vastu. Muidugi ei julgusta ta neid, vaid soosib täpset ja õiget teavet neist ning sallivust nende vastu, kelle kõrval me elame.
Ka riikide suhtumine on erinev, näiteks Hiina valitsus suhtub Falun Gongi hoopis teisiti kui Rootsi valitsus saientoloogiasse.

Samas on Saientoloogia kirik üks selline liikumine, mis on endiselt meedia hambus ja millest kõneldakse väga negatiivses toonis?
Jah, ning seda eriti just Saksamaal. Kuid ka mujal on suhtumine neisse väga negatiivne. Osalt on selle põhjuseks asjaolu, et saientoloogia kipub olema agressiivne. Kui saientoloogiat rünnatakse, siis vastab ta samamoodi ega hiili vaikselt minema nagu paljud teised. Saientoloogia seisab oma õiguste eest ja vajadusel pöördub kohtusse, et võidelda nende inimestega, kes neid ründasid.

Aga kas nad on siis nii ohtlikud, kui arvatakse?
Muidugi saavad nad oma liikmetelt palju raha ja Saientoloogia kirik on väga rikas. Paljud on mures, kui sõbrad või sugulased nendega liituvad. Nende kahe miljardi aastane leping tähendab muu elu maha jätmist, aga see ei puuduta kõiki saientolooge, vaid üksnes eliiti, tuumikut. Mõnedes riikides aktsepteeritakse neid rohkem ja nad ei pälvi nii palju tähelepanu.
Aga uususundite hulgas on nemad need, kes on püsinud uudiste tähelepanusfääris ning tekitanud ka palju negatiivseid reaktsioone enda suhtes.

Kui palju religioone ja uskumisi on maailmas ning kas seda mitmekesisust tuleks hoida ja kaitsta? Ning missugune võib olla usundimaastiku tulevik?
Sõltub. Kas lugeda näiteks roomakatoliku kiriku sisesed grupid üheks või mitmeks.
Mida vähem sekkuvat jõudu kasutada, seda suuremaks muutuvad erinevused selles, kuidas inimesed usuvad ja kogevad jumalikku või ka sekulaarset. Erinevused ilmselt suurenevad globaliseerumise, meedia ja interneti mõjul.

Inimestel on erinevad elustiilid. See, mis oli tähenduslik meie vanaemadele, ei ole s eda e nam meie lastelastele. Pakkumine ja nõudlus suurenevad ka religioossetes ja vaimsetes küsimustes. See ei pruugi aga tähendada organiseeritud, institutsionaliseeritud religioossuse kasvu, vaid suuremat individuaalsust või väikeste rühmade teket. Üha enam on eri viise, kuidas olla religioosne.

Mulle ei meeldi mõte erilisest kaitsmisest. Pigem kõneleksin lubamisest. Kaitsmine kõlab minu maitse jaoks liiga proaktiivselt. Paljud religioonid taha­vad, et neid kaitstaks, ja väidavad, et see on vajalik, aga harilikult käib see millegi arvelt. See ei pea olema üldse seo­tud uskumisega või kui, siis millegi muu uskumisega. Seega ma ei saa aru, kuidas on praktikas võimalik lihtsalt erinevusi kaitsta.

Sa rajasid aastaid tagasi organisatsiooni INFORM, mis nõustab nii eraisikuid kui riiklikke institutsioone seoses uususunditega. Mida teha, kui mõni lähedane liitub mõne grupiga, mida peetakse ekstreemseks või ohtlikuks? Informatsioon on oluline. Saada täpset ja tasakaalustatud teavet nii liikumise kui sellega liitunud inimese kohta. Tavaliselt vaadatakse ainult rühma, aga mitte individuaalset inimest, seda, mida ta mõtleb ja mida selle rühmaga liitumine talle annab.

INFORM soovitab üldjuhul säilitada oma lähedasega kontakt, niipalju kui võimalik. Kuulata teda ja püüda säilitada tavalist suhtlemist. Alati pole see küll võimalik. On juhtumeid, kus tuleb kasutada ka karmimaid vahendeid. Kui on alust arvata, et grupp tegeleb kuritegevusega, olgu selleks siis uimastitega kauplemine või lasteahistamine, siis tuleb pöörduda vastavate ametkondade poole.

Paljud liituvad mõne usundiga ­ainult korraks ja lahkuvad. Lähedaste negatiivsed reaktsioonid võivad neid aga tõugata jääma pikemaks ja püsivalt. Tekib olukord, kus mõlemad pooled käituvad teineteise suhtes üha negatiivsemalt, ning lõpuks võib juhtuda midagi sellist nagu Waco tragöödia Ameerikas.

Selles kontekstis on vist paslik ka küsida, milline on sinu suhtumine mõistesse “ajupesu”?
“Ajupesu” on metafoor, mida kasutatakse, kui ohvrile on tehtud midagi, millele ei ole selle äärmuslikus vormis võimalik vastu panna ja mis on pöördumatu.

Muidugi saab mõnedele inimestele osaks see, mida nimetatakse lubamatuks surve avaldamiseks, aga sellist lubamatut survet esineb ka mujal, mitte ainult uute usuliikumiste puhul.

Need, kes on uurinud tuntud uus­usundeid, on leidnud, et tegelikult on inimesed täiesti võimelised survele vastu panema, ja neil on väga suur liikmes­konna voolavus. Uurides moonie’sid ehk Ühinemise Kiriku liikmeid, leidsin, et 90 protsenti inimestest, kelle peal olevat kasutatud teatud ajupesu tehnikaid, olid täiesti võimelised ütlema: “Ei, aitäh, aga ma ei soovi teiega liituda.” Nendest, kes liitusid kirikuga, lahkus enamik mõne aasta jooksul omal vabal tahtel. Kon­tseptsioon “ajupesu” ­segab mõistmast, mis tegelikult toimub, selle asemel, et aidata meil toimuvast aru saada.

Kui palju peaks riik sekkuma ja reguleerima usuturgu?
Minu isiklik arvamus on, et riik ei peaks tegema midagi religiooni kontrollimiseks per se. Iga kuriteo jaoks on seadus. Ma ei näe mõtet sellel, et teha seadusi, mis puudutavad inimeste uskumusi, vaid ikka pigem käitumist ja tegusid.

Ei pea olema sellist seadust, mis ütleb, et kui sa kuulud mingisse kindlasse religiooni, siis kehtivad sulle mingid erilised seadused ja regulatsioonid. Kui mingi rühm ütleb, et me mõrvame ja ohverdame altaritel neitseid, või kuulutab, et tahab kukutada valitsust, s iis se e on teine asi. Aga ka siis peaksid olema seadused, mis ütlevad, et mõrv või valitsuse kukutamine on kuritegu.

Suurbritannias ei ole mingeid eriseadusi, mis kehtivad ainult mõnele religioonile. On siiski võimalik, et mõne uususundi käitumine tekitab vajaduse uute seaduste järele, mis puudutavad näiteks lapsi. Aga siis kehtivad need seadused kõikidele, olgu siis tegemist moonie või metodisti, anglikaani, katoliiklase, muslimi või ükskõik kellega.

* “Human potential” või “human potential movement” – 60ndatel hoogu saanud suund läänemaises mõtlemises, mille juured on humanistlikus psühholoogias, psühhoteraapias ja eksistentsiaalses filosoofias ning mille eesmärk on inimeses olevate võimete avastamine ja seal peituva potentsiaali rakendamine, mille kaudu inimese elukvaliteet paraneb, teadlikkus ja vaimsus suurenevad. HP arusaamad on mõjutanud mh tänapäeva personalikoolituse meetodeid (motivatsioonikoolitus jm).

Ringo Ringvee on siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik. Kaarel Kuurmaa korraldab filmifestivali “tARTuFF”, mille raames toimub ka religioonikonverents.

Doktor Eileen Barker
on sündinud 1938. aastal Edinburghis. 1970. aastal kaitses ta doktorikraadi religioonisotsioloogina. Ta on üks uususundite sotsioloogilise uurimise pioneeridest, hinnatud uususundite ekspert ja loengupidaja üle kogu maailma ning London School of Economics and Politcal Science’i emeriitprofessor.
Selle kohta, kuidas ta sattus just uusi usundeid uurima, ütles ta järgmist:
“See oli rohkem juhus kui uudishimu. Mind kutsuti Ühinemise Kiriku konverentsile Londonis. Ma ei teadnud neist mitte midagi. Seal kohtusin kiriku liikmetega ning sellel ajal räägiti meedias palju nii ajuloputusest kui ka sellest, et pastor Moon on messias. Kui mu abikaasa kuulis, et ma tahan minna sellisele konverentsile, siis ta soovitas mul seda mitte teha. Mina leidsin, et see on põnev, ja läksin. Seejärel hakkasin neid uurima, edasi juba ka teisi uusi usuliikumisi. Ma olin juba siis religioonisotsioloog. Mu teele oli sattunud palju ebatavaliste uskumustega inimesi. Teistmoodi mõtlevad ja uskuvad inimesed, uususundite mõistmine on mulle alati tundunud väga huvitav. Eales pole ma tundnud vajadust mõnega neist liituda. Sellest on äärmiselt lihtne hoiduda. Kuid ma olen leidnud nende seast väga toredaid ja intelligentseid inimesi.”

*

Emeriitprofessor doktor Eileen Barker peab 30. augustil ­Tartus toimuval konverentsil “Religioonitolerants 2007" ettekande uute usundite ja sallivuse teemal.