Ühe uurimise tragöödia
Jutta Rabe “Estonia. Ühe laevahuku tragöödia”. Kirjastus Tänapäev 2003.
Üldlevinud arusaam on, et ilukirjanik võib endale kõike lubada, see on kunstniku vabadus. Ajakirjanikust eeldatakse oma fantaasia allasurumist, suuremat vastutustunnet, aukartust reaalse elu ees, teda võiks justkui rohkem uskuda ja kirjutatut tõe pähe võtta.
Ajakirjanik Rabe, kes enda sõnutsi on Estoniast vändanud neliteist TV-dokumentaalfilmi ja reportaaži, kasutab raamatus küll õigeid isikunimesid ja sündmusi, aga minu arvates tuleks seda raamatut eksponeerida ilukirjanduslike üllitiste letis.
Kahesajale peenikeses kirjas leheküljele on hoolega kogutud Estonia katastroofiga seotud fakte, sündmusi, kellaaegu, tsitaate, jooniseid, samas on need faktid kokku miksitud mingil imetabasel moel. Kõik detailid oleksid nagu õiged, aga tulemus… Mu ema veenis mind väiksena mõnda toitu sööma väitega, et seal sees on ju kõik head toiduained, kuidas siis tulemus ei maitse.
Jutta Rabe on hea sulega, raamat on lobedalt loetav ja põnev. Esimesest leheküljest peale mõistab lugeja, kuhupoole autor tüürib ja millise lahenduse see võrrand mitme tundmatuga saab. Autorile on selge, et laev pommitati põhja. Küsimus on ainult, miks, ja kes seda tegi. Siin on autor natuke hädas: võimalikke pommipanijaid on mitu, igaühel on oma motiiv, kõik nagu Agatha Christie parimates romaanides: on suletud ruum (antud juhul siis lebab 80 meetri sügavuses Läänemere põhjas), ja on kindel hulk tegelasi, kellel kõigil on usutavad põhjused kuriteo sooritamiseks.
Kahtlusalused on: Jeltsini kindralite metalli-maffia, Dudajevi sõjardite narkomaffia, vene räkit, tundmatu jõud liinil USA– Venemaa. Eesti ja Rootsi poliitikud on samuti kaasatud, ent need on nii väikesed tegelased selles globaalses sahkerdamises, et neile jagub vaid käsutäitjate rolle.
Sakslasena kujutab autor ette, et üks Ida-Euroopa väikeriik ei saagi olla muud kui tumedate jõudude tallermaa: siseminister ajab musta relvaäri, armee ülemjuhataja on USA käepikendus, laevahuku üle elanud tunnistajatel on suu kinni topitud jne. Aga kui siit metsikult maalt, kus lokkab korruptsioon ja vaimupimedus, sai päevast päeva laevaga läände smugeldada värvilist metalli, narkolaste, sadu kurde jne, siis kuidas laevatee teises otsas, tsiviliseeritud kuningriigis seda kõike ei avastatud?
Seda raamatut lugedes tundub uskumatu, et Tallinn-Rootsi liinil üldse keegi ausate kavatsustega reisis.
Ainult et…kõik kurikaelad ei saanud ju ometi laevale ühekorraga 27. septembril 1994. aastal pommi panna.
See ongi põneviku nõrk koht. Kõik versioonid on Rabele ühtviisi põnevad ja suursugused, autor ei raatsi neist ühestki loobuda ja nii ta need järjest ära tõestabki. Isegi suurimad paranoia-sõbrad hakkavad kahtlema, kui neid nii pealetükkivalt ära rääkida püütakse.
Üks versioon ei pälvi autori huvi – mõistagi on see ametlik versioon laeva konstruktsioonivigadest, mis rahvusvahelise uurimiskomisjoni arvates laevale saatuslikuks sai. Sellest on juttu põgusalt vaid joonealuses märkuses lk 104.
Raamatu parim osa on see, kus Rutta Rabe kirjeldab enda ja rikka ameerika tuukri Gregg Bemise ekspeditsiooni hukkunud Estoniale aastal 2000. See on nagu romaan romaanis ja tegelikult oleks nendest uuringutest võinud saada teose kompositsiooniline kese…kuid kahjuks on Steven Spielberg selle idee juba Titanicu filmis hiilgavalt teostanud. Igatahes kirjeldab autor kaasakiskuvalt, kuidas saksa-ameerika sukeldujad trotsides Rootsi ja Soome rannavalvelaevade pidevaid ähvardusi, sondeerimistehnika vargusi merepõhjast ning Rootsi kaitseministeeriumist sitsiilia maffia stiilis saabuvaid sms-e oma operatsiooni ikkagi läbi viisid.
Olgugi, et ka nendelt laskumistelt ei toodud kaasa pommiversiooni üheselt kinnitavaid fakte, on Rabe-Bemise ettevõtmine tänuväärt.
On õige, et Estonia huku uurimise rahvusvaheline komisjon töötas kummalise loidusega, jõudmata kunagi üksmeelele. On õige, et ühtegi uurimist ei ole korralikult lõpule viidud. Eestis avatud kriminaalasja uuris näiteks üks uurija, kes püüdis selleks aega leida Tallinna moosivarguste ja autoärandamiste kõrvalt. Tema tillukeses ebaõdusas kabinetis kõrgusid kaustad rootsikeelsete ülekuulamisprotokollidega, kuid keegi ei eraldanud talle rootsi keele tõlki… On õige, et laevahukuga on seotud palju küsimusi, millele keegi pole vastanud. Näiteks pole ka mina kunagi aru saanud, mis põhjusel tabas Rootsi valitsust ja parlamenti laevavraki betoneerimise hüsteeria.
Jutta Rabel on õigus, et laevahukuga seotud kriminaalsed aspektid olid uuritud naeruväärse pealiskaudsusega nii Rootsis kui Eestis. Hoopis puhtalt tulid sellest õnnetusest välja laeva majandanud ärimehed. Iga raamat, olgu ta siis nii fantastiline kui tahes, on tänuväärt, sest ta ei lase neid traagilisi küsimusi ära unustada. Äkki tõesti tuleb tõde kunagi päevavalgele.
