Üheksa tundi Bulgakovile truu
Kultusromaani tabab ükskord filmiks tegemine nagu saatus.
20. sajandi üks pärleid, Mihhail Bulgakovi “Meister ja
Margarita” oli suhteliselt puutumatu, kuni võrdlemisi
vähetuntud filmimees Vladimir Bortko ta telefilmiks ära tegi ja teos
2005. aasta lõpus oma elu televisioonieetris alustas. Nüüd
siis toimub Bulgakovi loodud müsteerium ETV eetris, ja seda alates
pühapäevast.
Bortko ei alustanud päris tühjalt kohalt.
Poola klassik Andrzej Wajda tegi romaani mõnede tegevusliinide
põhjal 1972 filmi “Pilatus ja teised”. “Meistri ja
Margarita” filmiks tegemisest unistasid vene filmi suurkujud,
näiteks Elem Klimov. 1994. aastal jättis võtted pooleli Juri
Kara. Möödunud aastal pani ta allesjäänud materjalidest
kokku oma versiooni, kuid Venemaa meedia hinnagul jäi see võrreldes
Bortko hiigeltööga kahvatuks.
Ka Bortko tegi oma suurteost pikka
aega, ühtekokku neli aastat. Ja valitud mitmeseerialise televisioonifilmi
žanr sobibki kõige paremini lavastaja meetodile. Tegu on romaani
üks-ühese ümberjutustamisega filmikunsti vahendite abil. Filmi
võib vaadata, raamat põlvedel, ja keerata lehti koos ekraanil
toimuva tegevuse arenguga. Kõrvalekaldeid romaani enese loogikast on
minimaalselt. Ühtekokku läheb Bortkol romaani esimeselt
leheküljelt viimaseni jõudmiseks kümme seeriat ja ligi
üheksa tundi.
Et lavastaja tõlgendamise ruum on Bulgakovi
poolt suuresti ära määratud, on raskuspunkt näitlejatel,
kes peavad klassikaks saanud tegelaskujud lihast ja luust looma. “Meister
ja Margarita” tõendab, et suured meistrid-näitlejad ei ole
Venes otsa saanud. Ainuüksi Oleg Basilašvili Woland tagaks
vaatamise naudingu, ent teoses mängib arvukalt staare vene näitlejate
koorekihist. Ka nimitegelasi kehastanud Anna Kovaltšuk ja Aleksandr
Galibin saavutavad kunstilise usutavuse ja tõsiseltvõetavuse.
Räägitakse, et asi pole rahas, vaid tema koguses. “Meister ja
Margarita” puhul ei saa rahast rääkimata jätta, sest
ekraniseeringuks kulunud 5 miljonit dollarit on sealmaal täiesti
arvestatav summa. Mis Bulgakovi romaani puhul omab sisulist tähendust, on
ju üle kolmandiku teosest loodud kalli arvutianimatsiooni abil ja seda
appi võtmata on pea võimatu ekraanil kujutada romaani
fantaasiarikkaid tegevuskäike, kus nõiad lendavad üle Moskva
luua seljas kurjade jõudude orgiale, mis kuidagi ei mahu argirealismi
raamidesse.
Olgu siin kõrvalepõikena öeldud, et
naftarahast toituv majandusbuum on Venemaal jõudnud televisioonini ja
kutsunud esile vaimse buumi ekraniseerida rahvuslikku kirjandusklassikat. Nii
on viimastel aastatel valminud suured televisioonifilmid, mille aluseks
Dostojevski “Idioot” (2005) ja “Kuritöö ja
karistus” (2006), Lermontovi “Meie aja kangelane” (2005) ja
Gogoli “Surnud hinged” (2005). Eeskuju on kadestamist
väärt, vaataks ju ka eestlane omast televisioonist filmikeelde
tõlgitud Tammsaaret, Vildet või Karl Ristikivi.
Televisiooni võim on seejuures tohutu. Pärast “Meistri ja
Margarita” seriaali äranäitamist hakkasid Venest kostma
signaalid, et rahvas on tormanud raamatupoodides Bulgakovi romaani kallale ja
mõnes linnas osteti letid klassikast lagedaks.
“Meistri ja
Margarita” sõnum tänase Venemaa poliitilises pildis on
põnev. Teos purustab stereotüübi, mille järgi on
idanaabri juures võimust võtmas hiiliv stalinism. Kui Bortko
millegi vastu romaani ümberpanemisel patustab, siis seda just
nõukogude asjaomaste organite tegevuse kujutamis
el. See teema on Bulgakovi romaanis selgetel põhjustel väga
vaoshoitud. Lavastaja realiseerib ridade vahele jääva sõnumi
NKVD mundrites mustade autodega kohale sõitvate meeste koomilise
sekeldamisena. Romaanist nõukogude tsensuuri poolt välja
kärbitud lehekülgedest on filmis saanud salapärane
näpitsprillidega võimutegelane, kes välimuse poolest meenutab
Beriat ja keda kehastab Valentin Gaft. Bortko “Meister ja
Margarita” on irooniline stalinismi paljastus. Aga oleks ka kummaline,
kui kõiges Bulgakovile truu teos äkki stalinistlikku hosiannat
kuulutaks.