Üheksatärniline Odessa. Planeet planeedil
Sel kevadel otsustasid vene radikaalid ühel oma koosolekul Moskvas, et Odessa kui juudikultuuri kants on vaja maa pealt kaduvikku pühkida. Lugesin vene sõpradelt saabunud meili ja imestasin nagu nemadki: mis, kurat, toimub. Olgu antisemitismiga kuis iganes, ent elu Venes kisub hüsteeriliseks – end "tõelisteks blatnoideks" nimetavad vene neofašistid (sic! Aga seda nad teevad!) tõstavad kirve koha vastu, kust on pärit kõik, mis seotud sõnaga "blatnoi". Tahaks siinkohal kaagutada nagu vana naine: "Oh aegu, oh inimesi!"
Kuna suht äsja oli endalgi õnn (küll teab mitmendat korda) Odessas viibida, kriipis loll teade eriti. Ja ei kujuta ka ette, mil moel avaldusele vastaks näiteks odessiidid ise, kogu oma laialt tuntud huumorimeelega.
Esimene tärn: kokkutuleku esimene naps
Targemad inimesed ütlevad, et igal asjal võiks olla eesmärk ja igal inimesel unistus. Ise enam vahepeal unistada ei julgenud, kuna eesmärgiga – sattuda Odessas toimuvale huumorifestivalile "Jumorina" – läks pidevalt nihu.
Aga inimene mõtleb, jumal naerab. Kui sattuda, siis sattuda seltskonnaga, mis on värvikas. Palun: Ajaloolane Ott Sandrak, Odessa patrioot Raivo Raidam, mõlemad Zukermanid "Subotejast", ajakirjanik Paša Makarov, Tehnikaülikooli miss Aljona… Ja veel kaks ema, kellest me teame ainult seda, et üks on Jaanika Sillamaa, teine aga Maarja-Liis Ilusa oma.
Ma olin täiesti veendunud, et nõuka-ajal keelatud festival "Jumorina" sisaldab endas põhiliselt pruunides ülikondades vuntsikaid vanemas keskeas mehi, kes viskavad riigi üle pingutatud, ent haledat nalja. (Mäletate: võid ei ole, viina ei saa, aga nomenklatuurile otse sitasti öelda ka ei tohi.) Ühesõnaga, huumorit, mil oli üleliidulise pressingu all mõte ja ridadevahe, ent mis tänases päevas äratab kaastunnet.
Esimesel õhtul toimuski imekaunis teatrisaalis nalja-ajakirja Fontan sajanda numbri tähistamine. Ajakiri ise on kohutav, meenutab Pikrit, millele Aivar Riisalu ja Lembit Sibula eestvõtmisel selle sajandi alguses üritati uuesti elu sisse puhuda. Välja koorus muidugi elukas, mis oli naljast kaugel, pigem pisarat vääriv…
Nii ka Odessas. Laval kakerdasid tegijad ja kirjutajad, ülistasid üksteist nii, et paha hakkas, ning lugesid ette oma kahtlasevõitu nalju. Alles pärast vaheaega taipasin, et mind on peenelt sisse veetud: tatine riigikirumine lõpetati ja asi võttis kirjandusliku pöörde. Olime Sandrakuga jahmunud. Arvasime, et sõidame nutu ja hala konverentsile, ent välja tuli hoopis, et tegemist on juutide malevakokkutulekuga…
Muuseas, nende inimeste eneseiroonias ja elutervuses on palju imetlust väärivat. Pikapeale närisime läbi, et kui tahta odessiitidest aru saada, on esialgu targem olla kuss. Sest pakuti vene-juudi intelligentsi ilutulestikku, mitte lihtsalt tänaval lobisevat ja malet mängivat vanameest, keda Odessas ikka on jalaga segada olnud.
Teine tärn: rahvaste kokteil
Hoolimata vene uusfašistide pingutusest on Vene riik Odessa katla tekkimises ise süüdi. Vene tsaaride eesmärk oli sulatada kõik impeeriumi rahvad ühe keele, religiooni ja mõtteviisiga massiks. Ja kuna juudid ei olnud nende meelest assimileeritavad, andis XIX sajandi esimene tsaar Aleksander I välja käsu, mis määras kindlaks regioonid, kus juudid tohivad elada: Poola, Ukraina ja Musta mere rannik. Ja muidugi meelitas Odessa kui suur sadamalinn ligi enim juudirahvast.
Odessa asutati 1774, esialgse nimega Hadžubei (tänaseni on linna külje all samanimeline sanatoorium), ent järgmisel aastal ristiti toona veel tilluke asum kunagise kreeka koloonia järgi Odessaks.
"Eh, Odessa! Pärl mere ääres," õhkavad Odessaga seotud riigialamad tänaseni, ja me teame, et see jidišil ja vene keelel põhinev ainulaadne kultuur ning kultuurielu lõi särama varaste, sadamatööliste, väikekaupmeeste ja muu säärase rahva keskkonnas. Vene tsaaride otsusega võeti juutidelt ära võimalus "saada" ukrainlaseks, poolakaks, või venelaseks. Ja muidugi leidus Odessas kümnete kaupa teisigi rahvusi.
Kolmas tärn: patriotismi piiritus
Korra olen Odessast sõitnud – ajaloolase Argo Kuusikuga – ilma dokumentideta ja salakauba staatuses Kišinjovi. Moldova piirivalvet võiks selline asi huvitada, odessiite mitte. (Nad ütleks odessa keeles: "Ne ctsi v kompot, ne delai volnõ" – "ärge paanitsege".)
Olen mõnes mõttes nõus inimestega, kes väidavad, et Odessa pole linn, ta pole ka riik, vaid on planeet. Ja selle planeedi ajalugu on huvitav. Neil on oma eriline patriotism. Neil on oma keel. Nad ütlevad "Ja dumaju po odesski". Odessiit on kindel, et maailma kõige šikim tänav on Deribassovskaja. Ja mitte arhitektuurimälestiste tõttu (Primorski bulvaril ja Puškinskojel on neid rohkem) või kauplemiskeskuse plaanis (poode on siin vähem kui Preoraženskoil), vaid seepärast, et legendi järgi on Deribassovskaja linna juured ja igavesti pumpav süda. (Lev Slavini sõjafilmis "Dva boitsa" küsib odessiidist kangelane Arkadi oma sõbralt Sašalt peaaegu et kaastundlikult: "Kas sa üldse saad aru, mis on Deribassovskaja?") Nii ei ole tegemist tänava, vaid müüdiga.
Üldse, Odessa on täis kõikvõimalikke müüte, nurgataguseid, kus iga kivi viitab mingile minevikusündmusele ning paisutab legendi. Teinekord võivad kohalikud legendide erinevuse tõttu hullult vaidlema minna, ent tüli katkeb kohe, kui on vaja asja seletada kellelegi, kes tuleb külla teiselt planeedilt – mujalt linnast või riigist. Nende patriotismis on kohati midagi lausa hirmuäratavat. Odessiite on umbes sama palju kui eestlasi, ent patriotismis annavad nad meile – kui parafraseerida Oskar Lutsu – nii… silma kümme ette.
Ning kes teeks noorvenelastele Moskvast selgeks, et selle, surutisest tekkinud patriotismi ja ainulaadse kultuuri taga, on Moskoovia enda kunagine (aga miks mitte ka tänane) poliitika?
Neljas tärn: valimissegu
Seekevadistel parlamendivalimistel Ukrainas sai üle maa nalja, ainult huumorilinn Odessas eriti mitte. Asi selles, et odessiidid on läbi ajaloo olnud poliitiliselt ignorantsed, lastagu aga neil omi asju toimetada ja ega nad riigi omadesse eriti ei sekku. Olles Odessas, tabas mind uudis teisest linnast Musta mere ääres – Jaltast.
Nimelt sisenes seal valimisjaoskonda keegi vanamees, mürsk kaenla all. Vanamees mürsuga selgitas kannatlikult, kuidas ta on mürsu pärast (mille ta kaevas välja õunapuu alt) tüüdanud kolm nädalat kõikvõimalikke instantse, ent keegi ei suvatsevat reageerida. Ei miilits, tuletõrje, ega isegi kiirabi…
Valimisjaoskonnas algas viivitamatu paanika, julge härra toimetati minema, silmapilk laekusid demineerijad, tegid lõhkekeha kahjutuks ning kohe siginesid sündmuspaigale ülikondades vastutavad inimesed, kes üritasid lugu kinni mätsida.
Miskipärast usun ma, et Odessa valimisjaoskondades poleks seltsimees mürsuga kedagi huvitanud; veel enam, tõenäoliselt poleks ta viitsinud mürsku üldse jaoskonda tassima hakatagi. Tõsi küll, mingid poliitilised visioonid elavad ka Odessas, meenub kohtumine ühe sealse inimesega, kes andis edasi opositsiooni ülevaate olukorrast "oranžimeelses" linnavalitsuses: "Nüüd valmistavad nad ette platsdarmi NATO rünnakule… Milleks muidu on vaja tänavaid asfalteerida ning auke lappida?"
Kui poliitikast rääkida, on enamik odessiite (ma ei räägi juudi-vene intelligentsist) ilmselt lihtlabaselt nõukogudemeelsed. Venemaast ja Ukrainast on neil täiega savi. Ajaloolane Ott Sandrak oli ühele issandale meelepärasel päeval sunnitud õlut müüvatele muttidele, kes ütlesid õlle hinnaks "pjat rublei", pidama loengu grivnade olemasolust. Mutid jäid resoluutseks: "Parem, kui oleks N Liit!" Sandrak (sarkastiliselt): "Kulla memmed, te müüte siin üheksat sorti õlut ja tahate, et oleks N Liit?" "Ära demogoogitse," vastasid mutid veendunult ja vahtisid auga halliks muutunud Sandrakule õelalt otsa.
Viies tärn: ämbritäis šampust
Odessas on mõttetu käia, kui ei külasta sealset šampusevabrikut… Ausõna. Mitte ainult, et ekskursioon mööda kihisevat jooki väljapaiskavat tehast oleks huvitav – seda ka! –, ent käitis sisaldab fanaatikutest töötajaid, kes on valmis Odessa Bruti paremuse tõestamiseks – ükskõik millise teise maailma vahuveini ees – pugema nahast välja. Peab mainima, et isegi Sandrak, kes on viibinud kõikides maailma napsutehastes lausa oksendamiseni, oli lummatud. Šampusetehases olid kõige rohkem aktsioonis härrad Zukermanid saatest "Subboteja". Te olete seda saadet näinud. Vlad "Zukerman" Vladislavjev istub intelligentse naeratusega toolil ja kuulab odessiidist noore presentaatori apetiitset juttu, Zukerman "Zukerman" Zukerman aga hüppab kaamera ees nagu ahv ja üritab protsessi kontrolli all hoida. Seetõttu segab ta alatasa vahele ning räägib üleüldse väga kiiresti. Kes selle mehe küüsi on sattunud, teavad väga hästi, et temaga on raskem hakkama saada kui Urmas Otiga, Zukerman on lihtsalt liiga kiire.
Odessa vahuveinitehases aga tal nii hästi ei läinud.
Kohalik promootor suutis telestaari keele kraavi lükata. Ei aidanud isegi see, kui Zukerman kuiva vahuveini kiusu pärast järjekindlalt "hapuks" kustus.
Kuues tärn: blatnoikokteil
Odessa jidiši-vene kultuurifenomen seisneb kõigepealt ühtehoidmises. Vana sadamalinna traditsioon teab, et odessiidid on sama verd. Ole sa varas või intelligent, selles linnas on kõik võrdsed.
Odessast pärinev blatnoi-romantika annab kõigile ühe lauaga: kõiki kägistab ja ülendab üks taevas, üks põrgu ja üks linn. Kes on lugenud Babeli raputavaid novelle sealsest allilmast, taipab hästi. Iga odessiit on oma, nii ei ole David Oistrahh Odessas mitte Oistrahh, vaid Dodik, just nagu kurjategijate "kunn" Kolka Korenko, kellele allusid Hiigelrusikas Izja jne.
Odessa on sulatusahi. Nii mõnedki 19. sajandi odessiidid olid pärinud oma varanduse ja päritolu vanaisadelt, kes vedasid Odessasse Türgist salakaupa – blatnoiromantika tekkimise ajal elasid nemad luksuslikus keskuses.
Slobodkas ja Peresõpis tiksusid oma mehaanilist elu vabrikutöölised, kõige kirevam kaader asus aga Moldavankal, kriisi, kuritegevuse, vaesuse ning kaltsaklikkuse koldes. Moldavanka oli ära jaotatud justkui kunagine N Liit maffiagrupeeringute vahel, igal tänaval oli oma "peremees" või "tsaar". Linn kees üle sadadest ja sadadest varastest, kurjategijatest ning prostituutidest, rahvuslikult aga valitses tõeline segapuder: juudid, kreeklased, venelased, ukrainlased, poolakad, itaallased jne.
Lisaks need kümned tuhanded juudid-juudid-juudid, kes hingitsesid ümberkaudsetes külades, käisid kerjamas ning imbusid koos kevadega linna, et töötada näruse kopika eest kivimurdudes, sadamas, kaubahoovides või prostituudina. Üks toonastest ettekannetest pealinna märgib: "Palavusest rammetud raugad saavad jõudu, pomisedes pühakirja sõnu."
Seitsmes tärn: …ja õlut!
Muidugi, Ostap Benderi prototüübid. Teema, millest vene kirjandus ei väsi iialgi ja millest iga kolmas odesssiit on valmis tundide kaupa jutustama.
Olen isegi köisraudtee kõrval väikestes puhvetites kuulanud sel teemal pläägutavaid vanamehi (pikeevestid "Kuldvasikast"!), kel on asja kohta kõige kummalisemaid teooriaid nagu küülikuid kaabust võtta. Et Tänapäev andis Ostapi-raamatud uuesti välja, võiks aga pidada paslikuks meenutada Ilja Ilfi sõnu, kes olla Benderite peret tundnud lapsest saati.
Nood elasid naabruses, Maloi Arnautskoi tänaval ja
pidasid seal lihalavkat. Esimesena pani kirjanik
epaar Ostapile suhu lause
"Võib-olla anda teile veel selle korteri võti, kus raha lebab"
ning see lause pärines ühelt Jevgeni Petrovi tuttavalt
piljardimängijalt. Ostapi afääriarmastus olla võetud
samuti tuttavalt odessiidilt, kes harrastas väärtpaberitega
sahkerdamist ning lõpetas oma elu rikka inimesena Pariisis. Samuti
meenutatakse siinkohal Ostap Vassiljevitš Šori, Odessa poeedi
Fioletovi venda, kelle kirju elulugu andis tegelaskujule alust:
seltsimees Šor visati välja Rappoporti gümnaasiumist, seejärel
oli ta üliõpilane, 1917. aastal pidas miilitsa ametit, sõdis
punaarmees, hakkas elukutseliseks kalameheks, seejärel uuesti
üliõpilaseks, pidas veel kümneid vastuolulisi ameteid ning
küsimusele: "Mida te joote? Kas veini või viina…" vastas alati: "…
ja õlut!"
Ei maksa vist öeldagi, et Ilfi ja Petrovi versioonidele lisaks ringleb Odessas teema kohta veel kümneid variante, mille kohta üks pikeevestis vanem härra mulle kunagi tähendas: "Meie omad on muidugi õigemad, sest Ilfil ja Petrovil oli asjade korralikuks meeldejätmiseks pidevalt liiga kiire." Ning lisas: "Vsjo delanno na Maloi Arnautskoi", mis vene keeles tähendab "Horošo tam, gde nas jest", aga on ka vihje Kiisu Vorobjaninovi radikaalsele mustale juuksevärvile, mis pidavat olema kontrabanda ja mitte iialgi maha tulema, ent osutus siiski eelmainitud tänaval toodetud roheliseks, kergesti eemaldatavaks plögaks.
Kaheksas tärn: segude segu
Kuulsaid odessiite on maailma laiali paiskunud hordide kaupa, alustades Isaak Babelist, muidugi Ilfist ja Petrovist, lõpetades juba mainitud Lev Slavini, David Oistrahhi või Valentin Katajevi, Eduard Bagritski, Emil Gilelsi, Leonid Utjussovi ja Veera Inberiga. Odessas sündis Anna Ahmatova.
Odessa paistis juba 19. sajandi esimesel poolel silma oma kunstilembuse poolest – miskipärast kippusid just Odessa kaudu mujale sajad kunstnikud, skulptorid, arhitektid, muusikud, kirjanikud ja poeedid. Odessas on lühemat või pikemat aega viibinud mitmed suurkujud, linn tõmbas neid nagu sõnnik kärbseid.
Olgu selleks siis Puškin (kes hakkas siin kirjutama "Jevgeni Oneginit"), Gogol (kes nikerdas linnas oma "Surnud hingede" kallal), Tšehhov (Odessa teatris lavastati tema "Kolm õde" ja "Onu Vanja"), Ivan Bunin (kes on oma loomingus Odessalt kõvasti šnitti virutanud), poolakas Adam Mickiewicz või revolutsiooniline kisakõri Majakovski, kes harrastas Odessas põhiliselt publikuga vaidlemas käia (odessiidid nimelt ei lasknud tal rahulikult röökida ja klaase purustada, vaid kiusasid punast poeeti küsimustega: "Palju sulle ühe lõhutud klaasi eest makstakse? Kas rubla venitad välja?"), jne.
20. aastate Odessa oli ülevenemaaliselt tuntud oma vabamõtlemise ja tavalisest lõdvema aura poolest; selles mõttes on Ilfi-Petrovi "Kuldvasikas" toimetavad vestides vanamehed – kes näevad kõike, mis maailmas toimub Odessa vabalinnaks kuulutamise prelüüdina – täiesti asjakohased. Mingit sõltumatust ja ignorantsi on Odessa nurgatagustes tänaseni. Hoolimata isegi sellest, et anno domini 2006 asub Odessa kesklinna igas teises majas kasiino.
Üheksas tärn: teie vein on 19 kraadi!
Niisiis, eelkõige on Odessa kultuurilinn. Kultuuripealinn, kui soovite. Nagu sada aastat tagasi, toimub ka täna seal pidev palagan, ooper, operett, vodevill, džäss ning tänavanurkadel uluvad üksikud moosekandid.
"Jumorina" tähendab non-stop-kultuuraelu, õhtust hommikuni ja vastupidi. Mis aga huvitav – see ei soiku ka pärast festivali. Lihtsalt mängitakse erinevaid asju. "Viiuldaja katusel" ainetel tehtud juudikas "Smejatš na krõše" pakib ennast järgmise aastani kokku, ent muu jääb.
Ja kui kandud logisevas aeroplaanis Odessa poole, ütleb piloot enne maandumist, nagu ikka: "Ilm on Odessas selge, päike paistab, merevesi on 20 ja teie vein 19 kraadi…"
Midagi sellist ta vist ütles, see piloot…
