Istusin Võru-Tartu bussis. Mõtlesin NO99 Teatri poliitilisest suurprojektist “Ühtne Eesti”, Peeter Jalaka performansist roheliste juhtkonnas ning sellest, et Indrek Saare lahkumine on Rakvere teatrielu rohkem nõrgestanud kui sotse tugevdanud.

Poliitika ja teater on Eestis teineteisele ohtlikult lähedasteks muutunud. Õigupoolest polegi enam vahet. Nuttev ja naerev mask sobiksid Riigikogu hoone välisuksele sama hästi nagu fraktsioonid ja spiikrihaamer Teatriliidu kongressile.

Siis kujutasin ette, et tulen uue erakonna Ühine Väerind Semperi ja Ojasoo Vastu asutamiskongressilt. Kohe läks meel heaks.

Aeg on alustada algusest, rohujuure tasemelt. Meie sihtgrupp on lihtsad inimesed. Need sajad tuhanded, kes ei saa mõeldagi mitmesajakroonisest teatripiletist, vaid kes peavad ka saia ja piima ostes sente lugema. Kõik, kes ei mahu ülemise 6500 hulka, aga kelle hing on mõõtmatult suurem kui Saku Suurhall. ÜVSOVil pole raha klantsplakatite ülespanemiseks ja nende ülesodijate palkamiseks. Meie tee on lendlehtede jagamine seal, kus ei paista päike ega turvakaamerad.

Juba Karl Marx ütles: “Meil pole kaotada midagi peale ahelate.” Nüüd pole meil aga enam ahelaidki.