Ühiskond ongi tehisintellekt
„Terminaator: Lunastuse" kinodesse jõudmisega on tehisintellekti teema taas meedia huviorbiiti tõusnud - kas meil on täna temast põhjust rohkem rääkida kui varem?
Ma arvan, et tehisintellekt sellisel verisel kujul nagu „Matrixis" või „Terminaatoris", ei teostu küll kohe mitte kuidagi, ei maksa hirmu tunda. Kuigi mõnes mõttes on tehisintellekt juba mingil kujul reaalselt olemas, siis ma ei usu, et kui ta veel suuremaks ja iseseisvamaks muutub, võiks tal tekkida soovi inimkonda hävitada, kiusata või üldse inimestega kuidagi aktiivselt suhestuda.
See oleks justkui võrrelda inimest sipelgatega: inimesed ei käi ju sipelgatega sõdimas. Miks peaks ülivõimas tehisintellektisüsteem, kes oleks inimkonnast samapalju üle kui inimesed sipelgast, üldse kuidagi inimesse puutuma.
Tõenäoliselt ei saaks inimesed arugi tõeliselt võimsa tehisintellekti tekkimisest. Nii nagu koer ei saa aru inimese mõistusest. Sipelgas lihtsalt ei taju inimest, sa võid temaga ju proovida rääkida, aga ta ei saa aru, misasi sa oled.
See võib olla ühtlasi seletus, miks me teisi tsivilisatsioone ei suuda leida - nad võivad olla meist niipalju kõrgemal, et me lihtsalt ei tunneta neid - ja kui nad on madalamal tasemel, siis ei pane me neid samuti tähele.
Observeris käsitleti hiljuti ka superaju teemat. Tsiteeriti Hugo de Garis't, kes peab tehisintellekti väljatöötamist 21. sajandi poliitiliseks põhiküsimuseks, ning kes ennustab suurt sõda humanistide ja kosmistide vahel. Ta on ka kunagi varem väitnud, et inimkonna asendumine kõrgema eluvormiga on evolutsiooniline paratamatus. Meie kui eluvormi ülesanne on tehisintellekti luua?
On mitu gruppi fanaatilisi singulaarsushüpoteesi propageerijaid, kes väidavad, et kohe-kohe toimub mingi radikaalne murrang - et läheb veel võib-olla viisteist aastat ja siis tekib karm tehisintellekt, kes hakkab kõike iseseisvalt tegema, muutub väga tugevaks ja võtab juhtimise üle. Põhjenduseks on neil arusaam, et tehnoloogia areng on läinud järjest kiiremaks, areng võimendub ning tekib laviinitaoline efekt. Arengu loogiline punkt - see niinimetatud singulaarsus - olekski tehisintellekt. Aga ma ei usu, et see nüüd 15 aasta perspektiiv on või et me ise sellest üldse aru saaksime, kui see juhtub.
Kui tarkvara vaadata, siis see kõik on väga sarnane bioloogiaga. Tarkvara ei ole nagu majade ehitamine või kolbide ja mutritega masinad, ei, ka kõige lihtsamad programmid ja nende arendamine on pigem nagu bioloogia - üks suur ühiskondlik tegevus, läbipõimunud seosed ja evolutsioon. Kui ainuraksed koondusid hulkrakseteks, ja hulkraksetest said omakorda kõrgemad loomad... siis tõenäoliselt juhtub evolutsiooni käigus analoogseid asju uuesti - mitte nii, et inimene teeb valmis mingi väga targa masina või muutub ise väga targaks, pigem ikka nii, et tekib kardinaalselt teistsugune ühiskond. Et meie olemegi need ainuraksed, kes selle uue organismi moodustavad.
See jutt kisub ikka üsna "Matrixiks" kätte ära.
Muidugi, aga "Matrixi" koomiline aspekt oli selles, et inimesed olid kookonitesse suletud, ainsa eesmärgiga neist elektrit välja pumbata. Milleks pole mingit vajadust.
Miks ma ütlen, et tehisintellekt on mingis mõttes juba olemas - sellepärast, et reaalne ühiskond tervikuna funktsioneeribki nagu suur superaju. Kõige lihtsam on seda tajuda nii et - kui me vaatame enda ümber, kõik need lennukid, arvutid jne - siis saame ju kohe aru, et ükski inimene ei oska neid teha ja ükski inimene ei saa aru, mismoodi nad tehtud on.
Selle taga on sotsiaalne tehisintellekt, mis on aastatuhandete jooksul välja arenenud ja evolutsioneerub kiiresti edasi. Arvutid on lihtsalt tema uued osad, ning tänu neile muutub sotsiaalne superaju (inimesed, telefonid, majad) aina tugevamaks. Arvutid hakkavad võtma üle rolle, mis seni olid inimestel, ning teevad asju, mida inimene ei suutnud teha. Inimeste tähtsus selles võrgustikus vaikselt väheneb.
Paraku ei saa inimesed juba ammu sellest võrgustikust aru, me ei saa tegelikult aru, kuidas ühiskond funktsioneerib. Inimesed ei oska isegi aktsiahindu prognoosida - ometi on see ju väga selge ja konkreetne asi, kõik muu on veel keerulisem.
Nii et ülitarga superaju asemel peaksime hoopis aina rumalamaks muutuvat inimest kartma?
Ma arvan jah, et inimesed muutuvad vaikselt rumalamaks. Võtame näiteks Ühendriikide ja Euroopa näite. Ühendriigid on tehnoloogilises ja sotsiaalses arengus Euroopast eespool. Euroopast vaadates tundub ameeriklane samas rumal, sest tema vaatenurk maailmale on kitsam. Nad on kitsalt spetsialiseerunud ja samas väga kommunikatiivsed, ja just seda ongi intensiivselt läbipõimunud ühiskonnal vaja - et inimesed püsiksid oma väikestes erirollides, et nad ei funktsioneeriks üksi, vaid võrgustikuna ja laseks efektiivselt infot läbi, oleksid nagu väikesed kommunikatsioonimasinad.
Indiviid ei pea olema väga tark, võrgustikust tuleb see jõud, mida ühiskonnal vaja on. Me oleme ühiskonna maatriksis kaunis ühemõtteliselt orjastatud. Mida ühiskond vajab? Seda, et inimene teeks rohkem ja keerulisemat tööd, ja kõik, mida me ümberringi näeme, manipuleerib meid seda tegema.
Filosoof Tõnu Viik kõneles Raadio Ööülikoolis õnne mõttest. Jäi mulje, et õnnelikkust on justkui võimalik kogeda siis, kui selle pettuse läbi näeme, millesse ühiskond meid meelitanud on - raba rohkem, siis saad rohkem asju jne.
Ma arvan, et „õnn" on ise fundamentaalne pettus, ühiskonna viis sundida meid tegema asju, mis on teistele kasulikud. Me oleme geneetiliselt loodud olema süsteemi orjad. Vastupidi, kui me tegelikult sellest orjusest ennast piisavalt vabastame, siis oleme lõpuks hoopis väga õnnetud.
Kuidas tehisintellekt, kes ilmselt varsti ilma inimeseta hakkama saab, seni meid teenida võiks?
Internet kui suur parv võrku ühendatud arvuteid teenib meid juba üsna pikka aega. Kuna internet koosneb üksikutest arvutitest, umbes nagu aju neuronitest, siis võrdlused ajuga on lihtsad tekkima: kuigi tegelikult ei tööta internet veel nagu aju, on kaunis võimalik, et ta millalgi hakkab niimoodi töötama. Igal juhul ei suudaks me ilma internetita enam hakkama saada.
Muuseas, internetti pole võimalik „välja lülitada", ses mõttes on ta juba praegu natuke nagu Skynet, kes inimkonda „Terminaatori" saagas hävitada tahab. Ühiskonna huvi interneti käimashoidmise vastu on nii suur, et ükski riik ei saa kätte võtta ja pistikut seinast välja tõmmata: tal ei ole keskust ega südant, mida saaks kahjutuks teha. Internet on ühiskonna osa sama kindlalt, nagu inimesed ise.
Eelmises Areenis oli ülevaade web 3.0 arengutest ehk nö targa võrgu teemadest...
Need 2.0 ja 3.0 on üpris hämarad metafoorid - 3.0 tähendab ennekõike seda, et tegeletakse info võrku riputamisega sellisel kujul, et seda oleks porgrammide poolt kerge kätte saada, mõista ja töödelda. Üldisem eesmärk on selgelt see, et tarkvara saaks aru teise tarkvara sõnumitest - et ta sirviks näiteks lehtede online-külgi ja valiks sulle esiküljele uudiseid, mis just sind huvitavad jne.
Täpselt sama teemaga tegeleme ülikoolis: meil on käimas suurem europrojekt, kus loodav tarkvara tuvastab turistide ja muuseumikülastajate huvisid ja tausta, saab kuigivõrd aru muuseumiasjade infost ja rehkendab välja ning annab soovitusi, et mis asjad kellelegi suuremat huvi võiks pakkuda ja mis mitte.
Kui see teil õnnestub, siis jäävad paljud robot-inimesed töötuks...
Nojah, aga ehk nad leiavad endale muu ja produktiivsema töö.
Või tulevad näiteks värskelt loodud eriala, küberkaitset õppima. Täna algas vist magistrandide vastuvõtt? Kas tudengeile ka seda bioloogilist lähenemist tarkvarale õpetatakse?
Ikka, õppekava on nii disainitud, et ta sisaldab nii tehnoloogilisi kui sotsioloogilisi aineid, saab ise valida, mis rohkem huvi pakub. Küberkaitse on loomult selline valdkond, kus nii ründe- kui kaitsetarkvara evolutsioon inimeste ja süsteemide võrgustikes on ehk kõige kiirem üldse. Meie õppekava on selle poolest unikaalne, et praktilisi teadmisi jagavad oma ala tegelikud tippspetsid telekomist, pankadest, eesti CERTist, kaitseväest jne, samuti on ta loodud esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli ühise kavana - tudeng saab lõpetades kahe ülikooli diplomi.
Kas küberkaitse on meie kauaotsitud Nokia?
See Nokia otsimine ei ole mõistlik lähenemine. Aga et kas temast on majanduslikku kasu ekspordi näol? Ma väga ei usu otsest eksporti - niisuguste asjadega, mis puudutavad raha või turvasüsteeme, kipub usaldus väljastpoolt tuleva suhtes olema väike. Kuigi meil on nüüd eestis NATO küberkaitseksus, siis neid reaalseid küberkaitse tarkvarasüsteeme on ikkagi raske eksportida. Pigem on kasu kaudne, küberkaitse turgutab meie teisi tegevusi - umbes nii, et kui meil on küberkaitse tugev, siis meie maine on parem, saame rohkem investeeringuid, pangad ja Skype arenevad kiiremini jne.
Eesti tehisintellekti-programmid
„Just äsja lõppes TTÜ juhitud kaheaastane europrojekt, mille käigus ehitasime robotiparve prototüübi - panime Ameerika koristusrobotid omavahel suhtlema kõige lihtsama ja odavama lahenduse, raadiokiipide (RFID) abil. Näiteks, kui üks robot on ühe koha ära koristanud, jätab ta maha sõnumi, et plats on puhas. Teine robot saab sealt mööda minnes info kätte, ega hakka samas kohas küürima.
Samasugust suhtlemist on võimalik rakendada turvasüsteemides, kus on koos palju jälgimisroboteid, või transpordis. Need robotid üksinda ei ole intelligentsed: kuigi nad oskavad etteantud reeglite järgi teha lihtsamaid loogilisi järeldusi, on robotid siiski väga-väga rumalad. Aga kui paneme nad kokku, piisab kümmekonnast robotist, ja juba näeme, kuidas nende parves tekib ühiskonna alge, mis on targem kui need robotid kokku."
