Øyvind Rangøy „Sisikond“. Vihmakass ja kakerdaja (2019). 65 lk.

Sedapuhku niisiis läks auhind norralasele. Rangøy on õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt, aga tema keel ei ole selline, mille kohta võiks öelda „koolis õpitud keel“. See on täiesti elav keel, ja Rangøy ongi tõlkinud luulet nii eesti keelest norra keelde kui ka teistpidi. Tahtmata teha mingit allahindlust raamatule endale, mis väärib lugemist ka selle lisaväärtuseta – ometi on üliharv juhus, et üks välismaalane loob eesti keeles tõelise kirjandusteose. Kuigi keelest seda välja ei loegi, tean ma, et lapsena ei teadnud autor eesti keelest midagi ja mõnda aega oli tal ainus eesti keele sõna „sisikond“. Mõned luuletused ka puudutavad seda topeltkeelsuse ja kahe kodumaa teemat, aga mina pidasin seda lugedes meeles: et mida see norralane siis meile kirjutab, just meile enne kõiki kogu maailmas.

Selle raamatu elukoht on ikka Norra. Siin on Norra kaljud, fjordid, Norra onu Klaus ja Norra lehvitavad inglid kui väsinud emad vees.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: