NO99

Väljapanekul kehastusid Teater NO99 näitlejad “Ühtse Eesti” frantsiisimüüjateks. Nad tegutsesid kahes šikiks parteikontoriks rüütatud näituseruumis, mis olid sisustatud disainiklassikute Mies van der Rohe ning Charles ja Ray Eamesi valgest nahast kalli eliitmööbliga (mis tegelikult olid odavad, kuid kvaliteetsed koopiad), põrandat kattis paks vaip, seintel populistlikud plakatid.

Ene-Liis Semper: “Sellistel silmast silma kohtumistel teatris eeldatakse, et publik kehastub ümber ja hakkab näitlejale vastu mängima. Antud juhul nii ei olnud. Publik tuli pahaaimamatult sellesse ilusasse tuppa, mille me olime ehitanud ja mis ei sarnanenud üldse teatriga. Meie näitlejad alustasid vestlusi külalistega, küsides, kas nad on oma riigi olukorraga rahul, ja kui ei ole, et siis peaksid nad just nagu midagi tegema. Nad kirjeldasid 2010. aastal toimunud aktsiooni “Ühtse Eesti suurkogu” põhimõtteliselt kui täiesti tõest sündmust kuni viimase hetkeni – et kuna me saime nii suure rahva toetuse, siis läksimegi parlamenti. Et nüüd oleme parlamendis ja kuna seal mitte midagi teha ei ole vaja, siis me teeme teatrit edasi. Ja sellest on teatrile suur kasu, sest raha jookseb ja me saame oma etendusi edasi anda. Hoolimata sellest, et see oli teatriüritus, kippusid inimesed neile esitatut tõe pähe võtma.”

« Avalehele 0 Kommentaari