Uimastite ajastu
Jaanus Harro.
"Uimastite ajastu"
Tartu Ülikooli Kirjastus. 318 lk.
Psühhofarmakoloog Jaanus Harro "Uimastite ajastu" on ilukirjanduslikus stiilis ja vaimukalt esitatud erapooletu analüüs uimastitest. Autori sõnul on ta kirjutanud raamatu, mis "räägiks uimastitest läbi aegade kogu maailmas", tema tõukejõuks on olnud aga see, "mis leiab aset siin ja praegu" (lk 276). Teema, mis on tänases Eestis kahtlemata oluline.
Kaasahaarav ja kergesti jälgitav teos, mille fookuses on eelkõige uimastite - nii legaalsete kui illegaalsete - mõju inimpsüühikale, annab ka ajaloolise ülevaate mõnuainete seisundist ühiskonnas, nende tähendusest eri kultuurides ning kirjeldab uimastite peegeldamist kunstis ja meedias. Raamat peaks andma ammendava vastuse suuremale osale küsimustest, mis huvitavad inimesi seoses narkootiliste ainega. Lisaks pakub ta ka võimalust mõtisklusteks inimeseks olemisest 21. sajandi künnisel. Uimasteid tutvustades lahkab autor ka küsimusi inimeste valikutest, võimalustest, nende olemusest ja mõjutajatest. Raamatus puudub naiivmoralistlik hüsteeria, mis uimastiteemat sageli saadab, ning autor on oma seisukohti väljendanud kainelt, kuid kerge irooniaga: "Inimesed, olge valvsad. Sa ei ole enam üksnes see, mida sa sööd. Sa oled see, mida sa telerist ja arvutist näed. Aga natuke ka see, mida sa sööd. Nii et vaata ette, mida nad sul süüa soovitavad" (lk 244).
Miks on raamatu pealkiri "Uimastite ajastu"?
Ilmselt ei ole kunagi varem olnud sellist aega, mil oleks olnud nii paljude uimastite seast valida, nende toime niivõrd tugev ja levik maailmas niivõrd ulatuslik.
Mis teeb uimastiteema nii oluliseks?
Siin peab eristama indiviidi ja ühiskonna tasandit. Konkreetsele inimesele teeb uimasti oluliseks selle psühhoaktiivne iseloom. Viimane võib olla meeldiv, kuid on ohtlik, sealhulgas tekitab sõltuvust. Uimasti mõjutab aju otsuseid selle kohta, mis on oluline ja mis mitte, ja nii võib droogidega seotu muutuda tähtsamaks kui kõik muu. Inimese käitumist hakkavad reguleerima uimastid, nii et ta ei saa sellest arugi. Mingi inimkoosluse jaoks aga muutuvad uimastid oluliseks siis, kui neid tarvitab arvestatav hulk selle liikmeid, nii et sootsium ei saa endistviisi jätkata.
Toote raamatus välja mitmesuguseid sõltuvuse definitsioone. Millist lihtsat selgitust peate parimaks?
Sõltuvus on püsiv ja vastupandamatu soov uimastit hankida ja tarvitada.
Kirjutate ka sõltuvuse soodumusest - millistel inimestel on suurem tõenäosus jääda sõltuvusse või sattuda probleemidesse?
Tuleks eristada uimastite proovimist, tarvitama hakkamist ja siis sõltuvuse tekkimist. Soodumus neil etappidel ei pruugi olla sama.
Mis iseloomustab neid inimesi, kes kalduvad kergemini uimasteid proovima kui teised?
Suurem elamustejanu, uudishimu ja julgus ning illegaalsete uimastite puhul tahtmine olla teistmoodi või kalduvus ühiskonna norme eirata.
Kellel on suurim tõenäosus sattuda probleemidesse?
Siin tuleb eristada sõltuvust ja probleeme - viimane ei ole alati seotud esimesega. Raamatus on näide inimestest, kellel valdavalt küll sõltuvust ei olnud, aga kes kippusid pärast alkoholi tarvitamist autoga sõitma. Seda võiks seletada kalduvusega teha he t ke ajel valesid otsuseid. See omadus üksi ei pruugi suurendada tõenäosust sattuda sõltuvusse.
Mis määrab selle, kellel tekib sõltuvus?
Sellest teame me kohutavalt vähe. Nagu Jean Cocteau on oma kuulsas oopiumiraamatus öelnud, mõned organismid sünnivadki selleks, et saada droogide ohvriks. Aga mis on selliste organismide omadused, seda me ei tea.
Minu jaoks oli raamatus huvitav fakt, et crack (kokaiinipreparaat), mis kaheksakümnendatel näiteks Ameerikas kulutulena levis ja probleeme tekitas, leiutati juba sada aastat tagasi, aga seda ei hakatud tollal lihtsalt kuigi palju kasutama. Mis mõttes on siis tänapäeva ühiskond uimasteid soodustav?
Peaaegu et samal ajal ei leiutatud mitte üksnes crack, vaid ka näiteks ecstasy. Siis oli veel infoajastu-eelne periood ja ka teave uimastite kohta levis palju vähem. Muidugi on oluline, kelle kätte see info satub - uimasteid on sageli tarvitatud kitsastes ringkondades, nii et see sealt välja ei lähe. Tolleaegne crack oli nii-öelda kõrgprofessionaalide eralõbu, kes sellega ilmselt ei liialdanud.
Kui üldiselt on teada, et heroiin on kahjulik ja tekitab kiiresti sõltuvust, siis kokaiin assotsieerub Eestis sageli rohkem glamuuriga. Kirjutate ka kokaiinist kui väga kahjulikust uimastist. Milles see kahjulikkus täpselt seisneb?
Kokaiin võib tekitada niisama tugeva sõltuvuse kui heroiin. See võtab küll keskmiselt kauem aega, kuid lõhub isiksust samuti. Kokaiinimürgistusse surrakse aga teistmoodi, südametalitluse häire või ajuinsuldi tõttu. Mis näeb ju tihti päris loomulik välja. Psüühikahäired, eeskätt meeleoluhäired, on ka kerged tekkima.
Nagu teie raamatust võib lugeda, on mitmeid uimasteid - ecstasy't, LSDd ja ka tubakat - peetud avastamise /kultuuri importimise ajal peaaegu imerohuks, aga praegu teadvustatakse väga kahjulikuna. Mis on määrav uimasti staatuse muutumises?
Mitu asja. Kõigepealt, et teatud, mõistlikul viisil tarvitatuna võib iga asi ollagi kui mitte just kasulik, siis võrdlemisi ohutu. Näiteks kunagi olid oopiumipreparaadid ohutumad kui mitu muud levinud arstimisvõtet. Kahju või kasu pole muidugi alati täpselt hinnatav. Näiteks on teadmata, kas ecstasy'st, kui seda kasutati vaid psühhoteraapias, oli kasu või ei. Silmaga nähtavat otsest kahju aga ei olnud. Ecstasy muudab inimese terapeudiga paremini suhtlevaks. Vahest ta muutus samas ka oma terapeudist sõltuvaks? Selge on see, et niimoodi tarvitatuna ecstasy ei tekita ainevahetushäireid või paanikahooge, mis võivad juhtuda tarvitamisel klubis.
Nii et muutus tarvitamise kontekst, aja jooksul tuli lisainformatsiooni nende kahjulikkusest ja nad keelati?
Jah. Peab arvestama ka seda, et kui midagi keelatakse, ei saa seda teha väga paindlikult - keelatakse ikka sirgjooneliselt. Üheks huvitavaks nähtuseks on kanepi toimeained meditsiinis. On kasutusel niisugused ravimid, mis on identsed kanepi peamise toimeainega, aga neil on lihtsalt teine nimi. Farmakoloogi paneb muigama, kui nende kohta rõhutatakse, et see on sünteetiline. On täiesti ükskõik, kas mingi ühend on looduslik või sünteetiline. Õhku jääb küsimus, kas neil peaks olema erinev regulatsioon. Reguleerimisel ei lähtuta enam aga farmakoloogilisest, vaid sotsiaalpoliitilisest loogikast.
Kuidas seletaksite ühiskonnas toimivat jaotust, et mingid ained - mõtlen peaasjalikult tubakat ja alkoholi - on seaduslikud ja teised ei ole.
Traditsioonid. Poliitiliselt korrektne vastus oleks, et alkohol ja tubakas on vähem kahjulikud. Kui hakata edasi arutama, siis me ju teame, kui ulatuslikku kahju suitsetamine ja alkoholi joomine ühiskonnas tekitavad. Kui nad oleksid keelatud, kas siis oleks sama seis? Ilmselt mitte. Kui teised ained oleks lubatud? Ka siis oleks seis teine. Üldiselt on nii, et mida rohkem eri uimasteid on kätte saada, seda rohkem eri uimasteid ka tarvitatakse. Üks ei tõrju teist välja ja kokkuvõttes tuleb kahjud liita.
Mida arvate kanepi võimalikust legaliseerimisest Eestis?
Minu arvates tasuks olla ettevaatlik ja konservatiivne. Ka Hollandis, kus uimastipoliitika on kõige liberaalsem, on tegemist tolerantsipoliitikaga, mitte legaliseerimisega - politsei võib kanepitarvitamisse vajaduse korral sekkuda. Tooksin ühe näite - Euroopa ainsas kanepimuuseumis Amsterdamis on muude väljapanekute hulgas sildikesi, et siin oli üks eksponaat, aga politsei viis selle ära. Seal muuseumis kasvatatakse kanepitaimi ja kui politseile tundub, et neid on liiga palju, viib ta mõned eksponaadid minema. Selline regulatsioonimehhanism on küllaltki unikaalne. Ma ei tea, kas me tahame Eesti politseid, mis kurdab, et neil ei ole inimesi, selliste ülesannetega koormata. Et me jätame seadustesse augud, lootes politsei sisetundele.
Peatüki "Kanep" alguses tsiteerite Baudelaire'i "mille hašiš ühe käega annab, võtab ta teise käega tagasi"? Mida ta siis annab ja mida võtab?
Baudelaire ütleb, et annab kujutlusvõime, aga ei lase sellest mingit kasu saada. Teiste sõnadega - see ei käi nüüd ainult kanepi, vaid ka teiste droogide kohta - need ained, mis midagi annavad, võimaldavad maailma teistmoodi näha. Kas rõõmsamana või huvitavamana. Uimastite tarvitamisel on mitmesuguseid põhjusi - kes tahab lihtsalt, et oleks lõbusam, kes soovib seni tundmatuid elamusi. Hea tuju tuleb lihtsalt - aga häda on selles, et see on ajutine, samas me harjume sellega ära ja tahame järjest enam. Taju muutmisega on aga see probleem, et seda elamust ei õnnestu püsivaks transformeerida. Mul võib ju olla selline tunne, et olen aru saanud, mis on maailma sügavam mõte, aga teistele ei suuda ma seda seletada. Need, kes ei ole samas seisundis, ei suuda seda haarata. Kogemus uimastist on ajutine, ei anna võimalust jõuda püsivalt paremasse olekusse.
