Psychoterrori varase perioodi kõige kriitilisem aasta oli 1993. Kahe tegutsemisaasta jooksul olime siin-seal kaootiliselt esinenud, kuid polnud veel suutnud leida salvestusvõimalusi. Ega meid eriti kusagile esinema ka ei palutud, Freddy mikriloopimine laval oli juba kurikuulsaks saanud. Pärast üht etteastet lasid Freddy ja Müül (algkoosseisu bassist – toim.) kasina kassaga jalga ja algas periood, mis on jäänud mõttelisse bändikroonikasse kui Uimsi streik.

Umbes kuu pärast intsidenti koputas Freddy koos Müüliga Uimsi uksele ja kitarrikangelane leebus. Trummar Mõmmi aga ei soovinud enam selles kaoses jätkata. Pungist ei pääsenud ta veel niipea – hiljem sai temast J.M.K.E. liige.

Igale bändile on proovikiviks pikemad ringsõidud. Praegu me enam ei söandaks sõita Psychoterroriga kaheks-kolmeks nädalaks kõhklematult mööda Euroopat ringi kolistama, nagu varem mõned korrad oleme teinud. “Meie” all pidasin praegu silmas neid kolme troppi, kes tööl käivad – Freddy küllap sõidaks hea meelega! Tuuridel tekkis sageli olukordi, kui ta kõigil kannatuse proovile pani ja vahel meid kukesohu saatis, aga järgmisel päeval küsis süütul ilmel – eile oli ju vist päris lahe?

Peterburi-Moskva minituur kestis küll alla nädala, aga enne tuuri viimast ponnistust kuulutas Freddy, et Psychoterror on nüüd laiali. Põhjus seisnes selles, et pool bändi ei jaksanud pärast teist Moskva kontserti sinna pidutsema jääda. Järgmisel päeval tulime muidugi uuesti kokku, kui Freddy koos Libaga mulle ja Mozgile Piiterisse järele jõudsid, mõlemad pärast kurnavat rongis loksumist näost rohelised.

Ja mis siin Piiterist või Moskvast rääkida – isegi tagasisõit Tartu kontserdilt koos Freddyga võib kujuneda kannatuste rajaks. Juhtub, et kella kolme paiku hommikul vaevalt Tartust välja sõitnud, hakkab maestro tagaistmel ägama, kas Tallinn juba paistab, ja iga veerandtunni järel suitsupeatusi nõudma. Kord Saksamaa-tuuri ajal proovis ta kiirteel autost väljuda, kui oli enne põhjalikult ühe meie võõrustaja veinikeldriga tutvunud.

Mõned aastad tagasi tegi Freddy punkaritest sõpradega ingliskeelset punk-blues’i projekti Revenge, millest kahjuks pole olemas stuudiosalvestisi. Tookord mõtlesin – millele või kellele see bändinimi vihjab? Kahtlustasin, et see on sihitud kolleegidele Psychoterrorist, kes me vahel muudes bändides osaleme.

Eespool öeldust võib jääda mulje, justkui oleks bändiliikmed pidanud kõik need aastad kannatama maestro kapriise, mille kohta on soome keeles tabav sõna elvistely. Tõe huvides tuleb märkida, et ka bänd on suutnud oma Elvisele närvidele käia küll ja küll. Paljud kindlasti ei tea, et meie esimese kasseti ilmumise aegu oli paar aastat pundi ainus karsklane Freddy. Ta on pidanud kannatama ka teistlaadi ülekohut.

Mitmel korral olen Freddy laulutekste tahtmatult moonutanud neid plaadiümbriste tarbeks ümber trükkides. Tihti on ta oma tekstides kasutanud originaalseid sõna- ja lausekonstruktsioone, mida hajameelsusest ja professionaalse kretinismi mõjul grammatiliselt õigeks parandades olen kunstiteoseid kahjustanud. Meenub Jaan Oks, kelle kirjutisi Tuglas toimetades köndistas.

Minu süü tõttu on kaotsi läinud mõned Freddy käsitsi kirjutatud luuletused, millest polnud tehtud ühtki koopiat. Üks neist oli kahe lehekülje pikkune ballaad, mis jutustas sellest, kuidas kangelaslik ohakas astus ühe ilutaime eest võitlusse ja hukka sai. Teise teksti pealkiri oli “Kuhu kõik punkarid on kadunud?” ja sellest on mul ligikaudselt meeles paar rida: “alles eile oli elu – olid Moskva ja Karoliina, olid seks ja püstolid, punk ja pudel viina.”

Meie poeedil on ka sentimentaalne pool. Kui olime koos bändi teinud umbes aasta, vaatasime kord Müüliga Freddyl Lasnamäel külas olles MTVd. Ühe Michael Jacksoni loo ajal tunnistas Freddy, et ta tahaks ka selline poptäht olla. Lasnamäest oli Freddyl romantiline nägemus – ta on rääkinud, et oma üheksanda korruse korteri aknast alla vaadates meenutas kodurajoon talle hiilgaslikku mikroskeemi.

Vahel ei jõuta ära imestada, kui tagasihoidlik ja diskreetne on kaine Freddy. Paljud, kes teda juhuslikult kusagil kohanud, on tõenäoliselt kokku puutunud ainult tema tumedama poolega. Väidan, et Freddy on intelligentsem kui enamik inimesi, kelle peakolud koolitarkust täis. Ta on mu suhtlusringkonnast väheseid, kes tunneb huvi kirjanduse vastu ja loeb palju.

Punkariks olemise mõtestamine ja tekstideks vormimine ning punkarielu mured ja rõõmud on Freddyle siiani olulised. Varahommikune peaparandus, seejärel rahutud kulgemised agulitänavail, päikeselaigud peegeldumas asfaldil porilompides... Sõna “punk” jookseb praegugi mitmetest Freddy tekstidest läbi, kuigi muusikaliselt ei ürita Psychoterror kujuteldavates stiilikaanonites püsida. Näiteks ühe meie värske pala jaoks sai maestro inspiratsiooni Anne Veski tuntud hitist.

Püüdke korraks unustada oma senine arvamus Freddyst ja kujutleda, et ta on meie rahvuslik aare. Kahju, kui te seda praegu ei mõista. Sest ükskord on võib-olla juba hilja. Parimatel hetkedel on Freddy kui Eesti punkroki Tõnis Mägi! Aga mina olen sel juhul... hea küll, nüüd aitab.

  1. Terroristid tähistavad
  2. Psychoterror tähistab 20. tegutsemis­aastat galakontserdiga reedel, 7. oktoobril Von Krahli baaris. Bänd toob lavale läbilõike kogu loomeperioodist ja episoodiliselt liituvad nendega laval aastate jooksul Psychoterroris mänginud muusikud ja sõbrad. Kaasa teeb sürrealistlik postpunkbänd Irwin Art Project ja DJdena Villu Tamme ja Lotte Jürjendal.
  3. Kontserdiks saab bändil valmis uute lugudega album “XX”, mille kümme lugu salvestati ühe päevaga alles 24. septembril. Plaadi lõpuossa jäävad Freddy kolm soololugu, linti võetud kahel tänavusel augustipäeval.
  4. Album on letis kindlasti juubelikontserdil, plaadikauplustesse ei pruugi teos jõudagi.