Silmad peos: Koletis ärkab unest, sest printsess Ofelia ei kuula diktaatorliku Paani käsku.
“Paani labürint”
Režissöör Guillermo del Toro.
Osades Sergi López, Maribel Verdú, Doug Jones, Ivana Baquero, Adriana Gil jpt.
Esilinastus 23. märtsil kinos Sõprus.

Pärast seda, kui Guillermo del Toro verine fantaasiafilm “Paani labürint” võitis kolm Oscarit, hakkasid maailma suured päevalehed üksteise võidu kirjutama Mehhiko kino võimsast pealetungist. Nojah, need “pealetungijad” [del Toro kõrval siis Alfonso Cuarón (“Inimese lapsed”) ja Alejandro Gonzáles Iñárritu (“Babel”)] on ühe jalaga juba Hollywoodis sees, sest ilma suure rahata ei saaks nad nii mastaapseid filme tehagi.

Teisalt pole nad veel päriselt kaotanud seda omanäolisust, mis nende filmid eksootiliseks ja erutavaks teeb. Kuigi see kaotus pole enam mägede taga. Kui mängus on suured rahad, siis hakkavad produtsendid aina rohkem rõhuma lugude selgusele ja üheplaanilisusele. Nõnda nõrutatakse järk-järgult välja too aistitav, ridadevaheline, vihjeline, allegooriline teine või kolmas plaan. Järele jääb sirgjooneline hea ja halva võitlus, ilma ühegi kahetimõistmiseta.
“Paani labürint” on fantastika stiilis “Alice imedemaal” ja “Võlur Oz” kokku segatud raju realistliku sõjafilmi esteetikaga. Tegevuspaik – 1944. aasta Hispaania, mil kodusõda on lõpuagoonias, viimased partisanid metsades varjul, ja Franco väeüksused peavad neile jahti nagu metsloomadele. Filmi ülesehitus meenutab kohati isegi “first person shooting game’i” – on tegelased, ja neil on ülesanded. Ja ülesande täitmiseks vajaminevaid atribuute – unerohupudel, võti, nuga – üles korjates (ja nende kättesaamiseks mõnikord ka võitlust pidades) sammutakse sihikindlalt ühelt mängu-levelilt teisele, teadmata täpselt, kas ülesandel oli vaid üks lahendus või oli neid äkki mitu. Ja mis saab siis, kui miski jäi kahe silma vahele.
Samas on “Paani labürint” klassikaliselt suur film, totaalne film – suured plaanid väljendusrikastest hirmunud lapsesilmadest ja lähikaadrid toorelt piinatud, veriseks tambitud partisanidest, emotsiooni võimendamas muusika, mis undab kohati ülimadalal bassil või krigiseb kõrgelt haldjatiibades, ennustades ohtu ja hoiatades kurja eest. Need helid ja pildid kriibivad mööda kõhuseina ja võtavad iiveldama.
The Village Voice kirjutab, et del Toro totaalsus on võrreldav Tim Burtoni filmimaailmadega (arvestades fakti, et del Toro on Burtoniga sarnaselt armunud gooti-illustraatori Arthur Rackhami loomingusse), aga erinevalt Burtonist on del Toro täiesti immuunne veidruste ja tujude suhtes. Ta on tõsine, isegi pisut pateetiline ja vanaaegselt sentimentaalne.

Efektselt, aga mitte efektitsedes liigub kaamerasilm sisse silmaterast ja jõuab välja metsateele, autosse, kus ­viimaseid nädalaid rase naine ja tema raamatumaailmades seigelda armastav tütar Ofelia on teel kapten Vidali laagrisse. Teisal suundub kaamera läbi raseda naise kõhu, mööda näppu imevast lootest, otse kõrvaltuppa, kus igasuguse inimlikkuse kaotanud jõhkard Vidal oma hommikusi rituaale täidab.
Maagilises realismis on nähtav ja nähtamatu, kujutlus ja reaalsus omavahel võrdsed ning äravahetatavad. Nii ongi kõigil tegelastel kuskil justkui oma Paan, kes ülesandeid jagab. Filmitegijate kriitika käib fašistliku Vidali ja tema alluvate pihta, kes on käsutäitjad masinad, sõjaväelased, kes ei esita küsimusi ega sea kunagi käsku kahtluse alla. Ofelia, kes hakkab uskuma, et ta on maa-aluse riigi printsess, keda ­kuningas-isa koju ootab, aga ei usalda kunagi lõpuni seda sarvilist ja pisut hirmuäratavat Paani, ta kahtleb ja talitab tihti omapäi. Sest ülesanne, ükskõik milline, võib olla trikiga.