Fotol: Punaarmee sõdurid konfiskeerivad Odessa külaleanikelt nende kasvatatud köögiviljasaagi. Aasta on 1932.

Punaarmee sõdurid konfiskeerivad Odessa külaleanikelt nende kasvatatud köögiviljasaagi. Aasta on 1932.

Mõnedel ­ajaloosündmustele keskendunud raamatutel on imeline oskus ilmuda poodide lettidele õigel ajal. Ehk siis, kui olevikus toimuva mõistmiseks on kasulik heita pilk minevikku. Seda ka Ukraina-Venemaa keeruliste suhete puhul, mille toitejuurestiku toimemehhanismide mõistmiseks tuleb igati kasuks Anne Applebaumi raamatuga tutvumine.

Ukrainas korraldatud (selle sõna otseses tähenduses) näljahädal oli miljoneid ohvreid ning ainuüksi fakt, et tänase päevani pole võimalik isegi hukkunute ligikaudset arvu nimetada, räägib meile sellest, kui hoolimatult tolleaegne ­nõukogude võim suhtus inimeludesse. Seda kuni kõige kõrgema tasemeni välja, sest kõik golodomor’i (näljahäda ukrainakeelne nimetus) korraldusniidid viivad Stalini kabinetti. See toob paratamatult meelde võrdluse Nikolai II kroonimisüritusel aset leidnud katastroofiga, kui puhkenud segaduses said sajad inimesed kannatada ja surma. Kuigi nõukogude ajal heideti tsaarile ette ignorantsust (õhtust balli ei jäetud ära), leidis ta ikkagi aega haavatute külastamiseks ning vahendeid lahkunute lähedastele pensioni maksmiseks. Stalini puhul aga midagi sellist pole – siin valitseb inimsaatuste suhtes täielik ükskõiksus.

Avalehele
3 Kommentaari