KAUNISHING: Marinat (Mirtel Pohla) on hea vaadata, kui ta end puulatva riputatud ajutise duši all peseb või eemalolija hoiakuga mõtiskleb. <p>fotod Herkki-Erich Merila</p>
“Roukli” on kummaline film. Palju hallust, pimedaid kaadreid, ootamatuid registrimuutusi. Nartsuga kinniseotud haavades jalad lohisemas teetolmus (tuttav pilt viimasest suurest sõjast). Alavalgustatud pummeldav seltskond lobisemas hämaras talumajas. Aeg-ajalt langeb mõnele (sügavmõttelisele?) näole punktvalgus, elekter kaob, midagi pole näha, lõpuks süütab tikk küünla, seejärel ülemäära pikk monotoonne rännak nõiduslikus metsas (me oleme seda kuskil näinud). Taas registrimuutus: ei tea kust, vist kaugetest hallidest aegadest ilmuvad ratsanikud, ühele tegelasele pannakse kirves kõrile, teist sunnitakse kinniseotud kätega kõndima hobuse järel (nagu sõjavangid muistegi). Siis ilmutab end müütiline Peedu, kes, näib, valvab selle maailma korra järele...
« Avalehele 7 Kommentaari