Maailma pöördumine algas mu jaoks selle albumiga nii, nagu tegijad (vist) ette ei näinud – tõmbasin saadetud promopaketi alla, panin WMPs käima ja mõtlesin, et see album on nagu üks pikk intro nimiloole, kus viimaks midagi juhtuma hakkab. Pärast aga selgus, et pleier oli lood tähestiku järgi ümber rivistanud ja „ametlikus“ kunstilises tervikus on nimilugu juba üsna alguses, albumi teine. Tuli püüda päris värske kõrvaga uuesti alata, aga see esimese kuulamise tont ei kadunud ju kuhugi. „World Inverted“ tervikuna kipubki jääma selleks kummituseks – ei kogu endale keha, vaid hõljub hõreda, ent häirivana; ei anna end kätte, aga ära ka ei lähe.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: