Viimase aasta jooksul kummaliselt aktiviseerunud vigilantismi-filmide laines esindab Neil Jordani (“Nutumäng”) lavastatud “Üks vapper naine” (The Brave One, USA/Austraalia) nähtuse mõtisklevamat ja filosofeerivamat poolust. Film tungib sügavamalt psühholoogiasse toimuva taga kui keskmine kättemaksufilm. See ei tähenda, et Jordan käsitleks teemat hellalt. Teose vägivald on ootamatu, verine ja brutaalne.

Erica (Jodie Foster) on New Yorgis elav ja töötav raadio saatejuht, kes räägib filosofeerivaid lugusid linnast, mida ta siiralt armastab. Ühel õhtul koeraga pargis jalutades langeb ta koos elukaaslase Davidiga (Naveen Andrews) jõhkra peksmise ohvriks. Erica jääb ellu, David mitte.

Samas pole see enam endine Erica, kes kolme nädala pärast haiglast väljub. Tal on probleeme tööga. Kuidas teha armastusavaldust linnale, kus sa ringi liikudagi ei julge? Kus iga väiksemgi detail näib ähvardavana. Lisaks ei näi politsei tegevat midagi teda rünnanud isikute tabamiseks. Enesetunde tõstmiseks hangib Erica ebaseaduslikult relva. Esmakordselt kasutab ta seda kogemata keset vägivaldset poeröövi. Pärast seda valdavad naist emotsioonid, mis viivad teda üha uusi ja uusi vägivaldseid olukordi otsima, et siis ründaja ära kustutada.

Sündmusi saadab lakkamatult tegelaskuju eneseanalüüs, mis lahkab nutikalt nii poolt- kui vastuargumente. Naine leiab, et on muutunud kellekski, keda ta isegi ei tunne ning kes ajab talle tõsiselt hirmu naha vahele. Jodie Foster teeb järjekordselt Oscari-väärilise rolli, kehastades relvitukstegeva veenvusega hullumeelsusse vajuvat karakterit, kelle tegevust on võimatu hukka mõista, hoolimata sellest, et ühiskonna reeglid meilt seda eeldavad.

Mööda Erica poolt mahajäetud laibarida käib politseidetektiiv Mercer (Terrence Howard), kellele hakkab tasapisi kohale jõudma, kellega tal tegemist on. Filmi kõige köitvama ja mahlakama osa moodustabki nendevaheline kassi hiire mäng, mida saadab analüüs seadusest ja õiglusest. Mis saab õiglusest, kui seadus osutub ebapiisavaks? Erica ja Merceri karakterite vahel on ilmselge keemia ja austus, mis üha süveneb, mida rohkem nad teineteist tundma õpivad. Ja kui nad siis lõpuks seaduse ja õigluse vahelisel hallil alal lõpuks oma kaardid avavad, viib see üllatava ja ka äärmiselt rahuldustpakkuva lõpptulemuseni.

“Üks vapper naine” analüüsib kättemaksu nõiaringi sattunud inimese karakteris toimuvaid muudatusi ning neid käivitanud tingimusi halastamatu otsekohesusega, kuid ei muutu nii saatanlikuks kui näiteks Chan-wook Parki (“Vana poiss”) samalaadsel territooriumil liikuvad teosed. Pigem on meil tegemist Charles Bronsoni klassika “Surmasoov” (1974) noorema, kuid tunduvalt intelligentsema õega.