Üks vapper naine
“Meil kõigil on teadvuses paika pandud piirid,
mida me ei ületaks või näited, millisteks inimesteks me kunagi
ei muutuks. Ja sellegipoolest pole meil aimugi, missuguseks võime me
muutuda teatud tingimustes. Sa võid mõistuslikult oletada,
missugune on sinu sisemine eetika, kuni sa aga pole sattunud olukorda, mis
esitab sulle nii suure väljakutse, et see sind muudab, pole sul aimugi,
kelleks muutud.”
Jodie Foster
Viimase aasta jooksul kummaliselt aktiviseerunud
vigilantismi-filmide laines esindab Neil Jordani (“Nutumäng”)
lavastatud “Üks vapper naine” (The Brave One, USA/Austraalia)
nähtuse mõtisklevamat ja filosofeerivamat poolust. Film tungib
sügavamalt psühholoogiasse toimuva taga kui keskmine
kättemaksufilm. See ei tähenda, et Jordan käsitleks teemat
hellalt. Teose vägivald on ootamatu, verine ja brutaalne.
Erica
(Jodie Foster) on New Yorgis elav ja töötav raadio saatejuht, kes
räägib filosofeerivaid lugusid linnast, mida ta siiralt armastab.
Ühel õhtul koeraga pargis jalutades langeb ta koos elukaaslase
Davidiga (Naveen Andrews) jõhkra peksmise ohvriks. Erica jääb
ellu, David mitte.
Samas pole see enam endine Erica, kes kolme
nädala pärast haiglast väljub. Tal on probleeme tööga.
Kuidas teha armastusavaldust linnale, kus sa ringi liikudagi ei julge? Kus iga
väiksemgi detail näib ähvardavana. Lisaks ei näi politsei
tegevat midagi teda rünnanud isikute tabamiseks. Enesetunde
tõstmiseks hangib Erica ebaseaduslikult relva. Esmakordselt kasutab ta
seda kogemata keset vägivaldset poeröövi. Pärast seda
valdavad naist emotsioonid, mis viivad teda üha uusi ja uusi
vägivaldseid olukordi otsima, et siis ründaja ära kustutada.
Sündmusi saadab lakkamatult tegelaskuju eneseanalüüs,
mis lahkab nutikalt nii poolt- kui vastuargumente. Naine leiab, et on muutunud
kellekski, keda ta isegi ei tunne ning kes ajab talle tõsiselt hirmu
naha vahele. Jodie Foster teeb järjekordselt Oscari-väärilise
rolli, kehastades relvitukstegeva veenvusega hullumeelsusse vajuvat karakterit,
kelle tegevust on võimatu hukka mõista, hoolimata sellest, et
ühiskonna reeglid meilt seda eeldavad.
Mööda Erica
poolt mahajäetud laibarida käib politseidetektiiv Mercer (Terrence
Howard), kellele hakkab tasapisi kohale jõudma, kellega tal tegemist on.
Filmi kõige köitvama ja mahlakama osa moodustabki nendevaheline
kassi hiire mäng, mida saadab analüüs seadusest ja
õiglusest. Mis saab õiglusest, kui seadus osutub ebapiisavaks?
Erica ja Merceri karakterite vahel on ilmselge keemia ja austus, mis üha
süveneb, mida rohkem nad teineteist tundma õpivad. Ja kui nad siis
lõpuks seaduse ja õigluse vahelisel hallil alal lõpuks oma
kaardid avavad, viib see üllatava ja ka äärmiselt
rahuldustpakkuva lõpptulemuseni.
“Üks vapper
naine” analüüsib kättemaksu nõiaringi sattunud
inimese karakteris toimuvaid muudatusi ning neid käivitanud tingimusi
halastamatu otsekohesusega, kuid ei muutu nii saatanlikuks kui näiteks
Chan-wook Parki (“Vana poiss”) samalaadsel territooriumil liikuvad
teosed. Pigem on meil tegemist Charles Bronsoni klassika
“Surmasoov” (1974) noorema, kuid tunduvalt intelligentsema
õega.