Olen omadega põhimõtteliselt perses.

See on minu kaalutletud arvamus.

Täiesti perses.

Mind pidid ootama ees elu parimad kaks kuud, kuid kuuendal päeval sai sellest kõigest õudusunenägu.

Need on esimesed laused Andy Weiri menukist “Marslane”, mis räägib astronaudist, kes jääb kogemata Marsile, sest Maale tagasi pöördunud kaaslaste arvates hukkus ta jubeda tormi ajal.

Õnnetu selli olukord on hullem kui Robinson Crusoel, sest punasel planeedil pole õhku. Pole vett. Puudub fauna. Puudub floora.

« Avalehele 0 Kommentaari