Kuidas me elame? Hommikul sööstad tööle, õhtul sööstad koju. Vahepeal toimub sööst-transport: lapsed trenni, koer jooksma, toit poest koju jne. Kogu selle aja jooksul pead kõigest midagi arvama: muidu pole sa tõsiseltvõetav inimene. Ning kui õhtu käes, toimub sööst teatrisse. Laval on sooloetendus. Nüüd toimub sööst, mis on kõikide teiste päeva sööstudega vastupidises suunas: enda sisse. Seal valitseb esmapilgul tohutu tohuvabohu, mis koosneb juba kujundatud või kujunemisel arvamustest, mida on müra taustal raske põhjendada. Kuid kui end veel edasi (või tagasi), müratõkkest läbi suruda, leiame eest õrna ja kaitsetu olendi, kes peakski olema see päris “mina ise”.

See päris mina ise tahab ennast näidata, sest see on ainuke unikaalne asi, mis meil on. Inimesel on loomupärane vajadus kiskuda end alasti ning veenda nii ennast kui teisi oma kordumatus eripäras. Kuhu ja kui kaugele on võimalik sellega minna, on huvitav uurimisobjekt. Eks me uurime seda kõik üksi koduseinte vahel, aga ennast võid sa veenda milles iganes, kuid teistele enda näitamine nõuab suurt ausust ja julgust. Üks võimalus enda näitamiseks on soololavastus: õigupoolest küll ei pea üksinda lava haldamine tähendama enese hinge publiku ette viskamist, aga oht end paljastada on väga suur. Pole tagalat, pole partnerit, kelle varju saaks end peita. Ma pole küll näitleja ja puudub sedasorti kogemus, siiski julgen arvata, et see kogemus on ühelt poolt hirmutav, aga teiselt poolt vabastav. Tahad end nagu alasti kiskuda küll kogu aeg, aga päris niisama oma kaitsetust näitama siiski ei rutta. Sundolukorras aga viskad teeskluse nurka ja oled, kes oled.

Väga paeluv on küsimus, miks noored näitlejad tahavad ise luua, lavastada ja esitada soololavastuse, heita end üksinda publiku (nende hulgas kriitikute) hammaste vahele, avada nende ees oma privaatsfääri. Kas see on missioon, kas see on enese “ohverdamine” selle nimel, et inimesed julgeksid ausamalt elada? Kas see ongi teater, mis on suure(meelse)m kui elu?

Viimased sellised monolavastused, millel on potentsiaal vaatajat paremaks muuta ja seda mitte oma filigraansuse, vaid just aususe poolest – mille juurde peabki käima teatud kohmakus, teatud ebaküpsus –, on olnud Rasmus Kaljujärve “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp” teatris NO99, Von Krahli Teatri noorte näitlejate Jim Ashilevi “Õhtute kollane tolm” ja Tõnis Niinemetsa “Ulg” (see etendub küll Kanuti Gildi SAALis) ning möödunud kolmapäeval esietendunud Jarek Kasari “Lindmees” teatris NO99. Noored mehed rähklevad elu eest vaataja – võimalik, et pilkavalt vidukil – silma all. Mille nimel? Kas kunsti? Ei usu. Pigem elu nimel.

Kahes eelnenud lõigus on liiga palju küsimärke. Keegi võiks vastuseid teada. Küsin paarilt mainitud lavastajalt, kuidas nende arvates nonde asjadega lood on.

Jim Ashilevi: “Oleks muidugi uhke mõelda endast kui kamikaze-lendurist, kes aususe ja muude suurte vooruste nimel halastamatu publiku pärani lõugade vahele lendab. Pigemini on see kogemus siiski vastupidine. Ennast säärasesse olukorda pannes viskub näitleja tegelikult iseenda lõugade vahele, pannes ennast proovile ja püüdes tõusta oma ülesande kõrgusele või parimal juhul ennast ületada. See on suur harjutus. Räägitakse, et harjutamine teeb meistriks...”

Tõnis Niinemets: “Soolos vastutan kõige eest ise, ma ei saa endale valetada. Ilmselt tahtsin ma teatri grupivaimust ning koos tegemise rõõmust eemal hetkeks iseendaga silmitsi olla. Eks ta parajalt edev ning egoistlik ole, kutsuda inimesed vaatama, kui iseendalt vastuseid nõuad. Noore näitleja puhul on see ka palju julgust nõudev samm. Leian aga, et noorena on seda kõike ka lihtsam teha, puudub pikk elukogemus, mis muudab sind ettevaatlikuks. Ollakse hulljulgem, ei kardeta eksida (lootus ju on, et antakse andeks), sest puudub teadmine sellest, mis saab pärast. Vanemaks ning teadlikumaks kasvades muututakse kindlasti kalkuleerivamaks ning nähakse/teatakse ohte juba ette. Ma olin valmis eksima ning sellest ka õppima. Samas ei saa salata, et see õpetlik ja karastav protsess oli ka äärmiselt valulik. Pikalt enese mõtete sees olles ja proovisaalis vaid enesega dialoogi pidades tekkis allaandmise ja teadmatuse hetki, võib-olla oli see tõesti eneseohverdus. Ma andsin emotsionaalselt ning füüsiliselt kõik ära, et leida eneses mingi tõde. Selle tõe võrra olengi ma nüüd rikkam.”

Sellised piinlikkuseni paljastavad monolavastused on siiski äärmus monoteatri laineharjade vahel. Teine äärmus on monoteater, mille peamine tõukepunkt on majanduslik praktilisus. Sinna vahele jääb oi kui palju sulneid ja süngemaid soolosid, mis räägivad inimesega, mitte inimesest.

Siit koorubki välja monolavastuse paradoks. Miks inimesed sooloetendustele tormi ei jookse? Peamised põhjendused, mida olen kuulnud, on “imelik” ja “igav”. Mitte midagi nagu ei juhtuks, sest puudub otsene tegevus. Monoteater paistab olevat päriselust kaugemal kui n-ö traditsiooniline teater, sest kes siis ikka räägib niiviisi omaette diipi juttu – inimesed ei oska samastuda. Tegelikult on aga äkki hoopis nii, et inimesed ei taha tunnistada, et nad samastuvad, sest see protsess toimub hoopis teisel tasandil – sisemisel hämartasandil. Mulle tundub aga, et inimese põhitegevus elus ongi rääkida omaette diipi juttu, mitte ajada seltskondlikku hülgemöla: päevast päeva ja aastast aastasse. Mitte et suhtlemine oleks patt, aga see võiks siiski toimuda LISAKS “omaetlusele”,mitte iseennast iseenda eest varjates, opereerides vaid välisel tasandil.

Paradoks ongi selles, et monolavastus tundub päris maailmast eemale jäävat, kuid tegelikult on rohkem päris kui järjekordne psühholoogiline draama, kus kõik on kõiki hingepõhjani haavanud ja mitte keegi ei saa mitte millestki mitte kunagi üle. Need on muidugi äärmusteni venitatud näited, ideaalid, mis kehtivad pigem tendentslikul tasandil. Monoetendus võib vabalt olla imelik ja eriti vabalt võib ta olla igav – igavusest surra on võimalik igal pool: nii monoetendusel kui vaadates mõnd lõbusat komöödiat või sünget draamat “elust enesest”. Aga igaval ja igaval on vahe: igavustunde ette kujutamine võib olla ka enesekaitse. Jälgige neid äreval hetkel haigutavaid inimesi – neil ei ole igav, vaid nad püüavad meeleheitlikult peita seda kaitsetut ja õrna olendit, kes nad tegelikult on.

Siiski on monoteater kui žanr kogumas publikut ja võitmas südameid. Tõesti tundub, et inimesed on rohkem kui varem hakanud vajama midagi, mis ausalt räägib. Müra ja kiiret otsustamist nõudvate valikute seast on üha raskem leida seda miskit, mida võiks nimetada näiteks elu essentsiks või elu tõeliseks väärtuseks või kuidas kellelegi meeldib. Loomulikult on ausust võimalik leida igalt poolt, aga monolavastuste puhul on tõenäosus seda leida paljude muude asjadega võrreldes küllaltki suur.

Ma olen sel aastal kogenud ja loodan kogeda ka saabuval aastal seda elusuurust teatrit, mis inimese sisemuse alasti kisub ja mürafoonist läbi tungib. Endiselt ei plaani ma näha vaeva arvamuste kujundamisega teemadel, milles ma pole piisavalt adekvaatne kaasa rääkima või mis mind ei haara. Olen parema meelega idioot ja kõik muu, mis olla annab (vt ka Andrus Kivirähki “Aabitsa kukk”). Kuidagi jube palju sõna “mina” leiab siit eelviimasest lõigust– kuid see on see mina, mis nõuab julgust, mitte see, mis toitub edevusest: ma vähemalt loodan seda, kindel pole. Meie elu monolavastuses tuleb valida, kas luua või lahendada. Ennast ära lahendada on turvaline, aga igav – luua on riskantne, aga haarav, arendav, lõbus. Lõppkokkuvõttes on nii üks kui teine nagunii tappev – nii et mis siin ikka põdeda.

Jah, kui elu on teater, siis ta on – võiks olla – monolavastus. Aus, tihtipeale piinlik soolo, mida kriitikud parema meelega materdavad, kui analüüsivad. Aplaus neile, kes julgevad elada nii, nagu nad tahavad. Mille kuradi pärast inimene põeb seda, et ta on tundlik ja vastuvõtlik olevus? Nii kõrini on sellest psühholoogilisest draamast, kus kõik ainult põevad ja kujutavad endale asju ette, aga keegi kellelegi midagi öeldud ei saa. Imetlen inimesi, kes julgevad ja tahavad ausad olla, isegi kui see tähendab üksi ja kaitsetuks jäämist.Praegu teatrite mängukavades olevaid monolavastusi:Ervin Õunapuu / Hendrik Toompere “Soolo” Eesti Draamateatris (R.A.A.A.M.i külalisetendus), mängib Hendrik Toompere

Becky Mode / Priit Pedajas “Kõik on täis” Eesti Draamateatris, mängib Taavi Teplenkov

Andrus Kivirähk “Aabitsa kukk” Eesti Draamateatris, mängib Tõnu Oja

Daniel Keyes / Kertu Moppel “Lilled Algernonile” Rakvere teatris, mängib Lauri Kaldoja

Conor McPherson / Tanel Jonas “Rumm ja viin” Vanemuises, mängib Ott Sepp

Peep Pedmanson / Tiit Palu “Eesti mees ja tema poeg” Endla teatris, mängib Sepo Seeman

Bjarni Haukur Thorsson / Karl Kermes “Vanaisa” Monoteatris, mängib Jan Uuspõld

Rass / Tiit Ojasoo “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp” Teatris NO99, mängib Rasmus Kaljujärv

Jarek Kasar / Ene-Liis Semper / Laur Kaunissaare “Lindmees” teatris NO99, mängib Jarek Kasar

Mononäidendite võistlus 2012Monolavastusi on nii väga vaja, et sel suvel toimus Eesti Teatri Agentuuri ja rahvusvahelise teatrifestivali Monomaffia koostöös korraldatud mononäidendite võistlus. Peapreemia võitis Tõnu Õnnepalu “Vennas”, järgmised preemiad jagati Raivo Küti “Kellukavälu”, Kristel Leesmendi “Tund aega, et hinge minna” ja Eva Samolbergi “Tangent universumi” vahel. Žürii (koosseisus dramaturg Sven Karja, näitlejad Alo Kõrve ning Kaie Mihkelson, kunstiline juht Triinu Ojalo ja lavastaja Aare Toikka) tõstis eraldi esile ka näidendid “Mis vahet on olla Hanna Jakobs?” (autor Piret Jaaks) ja “Klassipilt” (autor Kaarel B. Väljamäe).

Võistluse võidutekstidest on ettelugemisel olnud Tõnu Õnnepalu “Vennas” (Eesti Draamateatris 25. oktoobril 2012) ja Eva Samolbergi “Tangent universum” (Rakvere teatris 12. detsembril 2012)

Kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, peaks 16. veebruaril 2013 Eesti Draamateatris esietenduma mononäidendite võistluse preemiatekst “tund aega, et hinge minna” autori Kristel Leesmendi lavastuses ja koostöös Tartu Uue Teatriga.