Üksküla tagasitulek
VAT Teatri värske lavastus "Nürnberg" on ühest küljest vana hea Aarne Üksküla vägev n-ö suurele lavale naasmise tükk. Teisalt on tegu lihtsalt hea ja tiheda sõnalavastusega, mis eeldab vaatajalt mõningast elutunnetust. Alustagem Ükskülast. Ega ma päris täpselt tea, mis on see sügavam põhjus, miks Üksküla mõned aastad tagasi suurelt lavalt taandus. Fakt on, et nüüd, jälgides poolaka Wojciech Tomczyki kirjutatud ja Aare Toikka poolt lavale sätitud "Nürnbergi", saab öelda - vana hea Üksküla on ikka heas vormis.
Iseasi on muidugi see, et loo algus (vähemasti ülerahvastatud esietendusel Rahvusraamatukogu keldrisaalis, kus ventilatsioon pidevalt pahiseb) läks käest. Need olukorrad, kus teksti anti edasi poolihääli, läksid kaduma. Lugu, kus iga tekstijupp on infost tiine, on niiviisi raske jälgida. Õnneks on etenduse (ja Üksküla mängu) mõttes vahest olulisem teine vaatus, mil kõrv on raske akustika ja ventilatsiooniheliga pisut harjunud.
"Nürnberg" pole näitleja jaoks kerge tükk. Tihe sõnademäng, napp (ja seda enam täpsust nõudev) lavaliikumine - ometi ei tule mul meelde ühtki vanema põlve näitlejat, kes sobiks ühtaegu iroonilise, kavala, ent siiski hingepiinades vaevleva vana eriteenistuse ohvitseri rolli paremini kui Üksküla.
Katariina Lauk, kellest, tunnistan, pole isiklikult ammu midagi kuulnud, on Ükskülale vääriline partner. (Eks see sõltub muidugi vaatenurgast, kes kellele ses lavastuses partneriks on.) Mingil hetkel, kus kogenud eriteenistusemees kratsib mõnuga lahti ajakirjaniku (Lauk) alkohooliku-mineviku ning muud eluloolised konarused, tundub, et kas pole Lauk liiga sire ja särtsakas, kuidagi vähe kibestunud sellise rolli jaoks. Ent Lauki sisu avaneb tasapisi. Lõpuks, vana luuraja poolt sõgeda infoga laiaks tambitud lihtsa inimesena (mis sest, et ajakirjanikuna), on ta mu arust häirivalt veenev.
Sel tükil on muidugi mitu plaani, mida jälgida. Kui tuntud teatriloolane Lea Tormis tuli pärast etendust lavale Ükskülale Priit Põldroosi auhinda üle andma, ütles ta umbes nii: Eestis on ikka mängitud Poola tükke, kui enda omi pole, et midagi tähtsat (või olulist) öelda. Etenduses vaadeldakse Poola n-ö "solidarnosti" esilekerkimise perioodi ja inimeste käitumist ajal, mil usuti, et suudetakse luua midagi uut. Ajal, mil suudeti mõelda suurelt ja olla siiras. See tunne kängus mingitesse siseasjadesse, milles eriteenistusemeestel oli muidugi oma roll täita. Efektne lavastuslik nipp, kus telekas näidatavad mustvalged kaadrid solidarnosti-aegsetest helgetest nägudest Poolas asenduvad pärast seda, kui vana luuraja on andnud telekale vopsu, helgete nägudega rahvarinde-aja Eestist, püstitab ehk selle küsimuse sõna otseses mõttes mustvalgelt.
Muidugi, tahtmata siin liialt sisu ümber jutustada, on tükis ka kiht, mis räägib iga lontruse vajadusest (või silmakirjalikust vajadusest) pattu kahetseda. Ning kui rääkida ajakirjanduse vaatenurgast, siis näikse seal öeldavat, et ükski lugu ei pruugi olla selline, nagu me teda lehte planeerides oleme mõttes paika pannud. Kõik võib muutuda. Kas me oleme selleks valmis?
Üks asi veel. Võib-olla see tundub nii, aga Eestis on küll lavastusi, mis pajatavad eneseiroonilises võtmes me inimeste sisust ja olemusest, aga on kahetsusväärselt vähe teatritükke, mis ühiskonna teki alla teravamat pilku söandavad heita. Mis haigused meile sealt vastu vahivad? "Nürnberg", kuigi räägib Poolast, on üks neist. See pole kerge tükk. Neil, kel vanust alla 35 ning kokkupuuted eriteenistuste ja ühiskondliku koosmõtlemisega on olnud vähem vahetud, on Toikka lavastust ehk raske jälgida. Ei kõneta justkui. Aga kurat teab, võib-olla ka kõnetab. Inimesed pole nii lollid, kui meil kiputakse arvama.
