Üksteiseni jõudmise atribuutika

Rühmituse F.F.F.F. ehtenäitus “Pentagramm” kestab Tallinnas Tarbekunstimuuseumis 1. detsembrini

Tarbekunstimuuseum paistab silma uuenenud näituste­po­lii­tikaga. Pürib enam täna­päeva kunsti pakkuvaks, atraktiiv­semaks. Viimane näitus tõestab ka, et muuseumi iidsetes ruumides võib korda saata midagi tõeliselt uut.

Naiskunstirühmitus F.F.F.F. on sidunud ruumi tervikuks kujundu­sega. Väljapanekul “Pentagramm” esitavad effid oma kõige uuemat loomingut: 25 üksteise kavanda­tud ehet. Näitus ei tegele millegi polii­tilise, seksuaalse ega muul vii­sil sotsiaalsega, vaid analüüsib ef­fi­de omavahelisi suhteid. Väga elu­terve. Ja ehtekunstis mõjub see ka võrdlemisi tavatult. Juhul, kui neid oleks kaks, jääks tulemus võib­olla kahvatuks, kuid neid on viis.

Ehtekunstnikud effid mängivad materjalide, identiteetide ja otstarbega. Igaüks neist on teinud viis tööd. Nende ehted on isiklikud ja samal ajal avatud. Rollimän­gu­de kaudu viivad kunstnikud ellu võõ­raid kavandeid ja avavad oma suhteid teineteisega. See mänguli­sus aga ei tähenda, et nende ehted ei oleks sündinud läbi kannatuste. Raske uskuda? Minul küll on. Sest nüüdisaegselt tarbekunstnikult ei oota keegi, et ta oma vormimängude juures kannataks ja valaks kibedaid pisaraid. Oma eksponaa­te, mis sellele vaatamata on sün­dinud läbi kannatuste, nimetavad effid “eheteks-objektideks”. Ja tõsi on, et nende töid ei painuta ots­tar­bekuse sildi alla enam miski. Nende eesmärk teenib teineteise­mõistmise habrast kunsti.

Individuaalsus jätkuvalt mak­sab, nii ehete kandjale kui loojale. Effid kõigutavad oma kavandi-teostuse mängudega autoripositsiooni, kuid samal ajal kinnitavad väga tugevalt oma grupiidentitee­ti. Nende ehteid võiks vaadata kui atribuute üksteisele lähemale jõud­­misel. Või talismane, mis teevad nad nähtavaks ja milles on väge.