Uku Masing. “Polüneesia usund”
Kergemeelse lubaduse tulemusel kummitas see raamat mind läbi kahe kuu. Püüdsin ja püüdsin teda lugema hakata, kuid mitte kuidagi ei õnnestunud. Muidugi oleks rumalus eeldada, et erudiit Masing üldse mingi kergestiläbitav autor on, kuid abiks ei tulnud ka asjaolu, et neid enam kui poole sajandi taguseid konspekte kirjutas usuprofessor Masing mitte võimalikule lugejale, vaid iseendale mõeldes. Tegu on “teadlase analüüsi, luuletaja mõtisklusega” möönab koostaja Tiit Pruuli järelsõnas ja hoiatab üle, et “valmis kontseptsioone või kindlasõnalisi vastuseid püstitet küsimustele” sellest teosest otsida ei maksa. Tõesti-tõesti. Mõnest kohast sain ma peaaegu aru. Jutud tabudest ja manast puhusid mu purjed peaaegu täis. Kuid siis pöörate pahaaimamatult lehte ja loete: “9. ajastu. Maailm ehitusena kuidagi kindlustub. Lailai magab isase ilmajõuga, järgneb suurem arv elementaarseid ja mentaalseid lapsi. Lapsed sünnitavad edasi. Refrään toonitab: valgus kestab”. Ma ei tea, mis juhtub teiega, kuid minu aju sureb sellistes kohtades välja nagu mudasele metsateele sõitnud Shkoda. Kahtlemata on toimetajad Tiit Pruuli ja Katre Ligi teinud Masingu enam kui poole sajandi taguseid konspekte uurides, struktureerides ja redigeerides (“tema süntaks ei allunud tavalisele loogikale,” möönab Katre Ligi järelsõnas) ära suure töö. Samas kardan ma, et sobiv koht ja aeg “Polüneesia usundiga” vaimsesse duelli astumiseks oleks näiteks Tokelau rannas, suur kann kavat käeulatuses ja kolm vaba nädalat ees ootamas... Raamatu lõpus paiknev ligi sajaleheküljeline “Väike Polüneesia leksikon” (koostajaks Tiit Pruuli) on huvitav ja annab teosele praktilist lisaväärtust.