Uku tuleb!

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIII lennu lavastaja erialal lõpetav Uku Uusberg tõi Draamateatri egiidi all ja Kanuti Gildi saali laval välja oma diplomietenduse „Head ööd, vend"', mis koosneb viie Shakespeare`i tragöödia tekstide miksimisest. Veiko Märka küsis, miks ta nii tegi?

“Kord on Uusberg peal ja ­Shakespeare all, kord vastupidi”, võiks seda näidendit iseloomustada. Kumb sinu enda arvates rohkem peal on? Kuidas sa selle asja peale üldse tulid?

Loodan, et me oleme sõbralikult teineteist toetavad. Ning muidugi on ja peabki olema lavastajal alati oma asi, mida ajada. Mina kasutasin seda tehes Shakespeare’i loomingut kui lihtsalt armsat mänguvahendit. ­Shakespeare on üks teatri legotorni suurimatest klotsidest, millega mängida. Koolis ma temaga tutvusin ja siis tuli ka mõte, et tema tegelased võiksid kohtuda uues kontekstis ja et ka see kontekst ise on Shakespeare’i ühe näidendi sees olemas (“Richard III-s”, kui Richard käsib mõrtsukatel ­tappa oma venna) ning ka kõikide tegelaste teemad ja taagad on samad. Ühesõnaga: kui ma koolis poleks pidanud algul absurdsena mõjunud eestikeelse Shakespeare’iga kohtuma ja vennastuma, poleks ma ka sellise tükini jõudnud. Olen väga õnnelik, et nii läks.

Kuidas sa leidsid näitlejakoosseisu?

Näitlejateks on mu kaks aastat tagasi lõpetanud vanema kursuse armsad sõbrad, poisid Lauri Lagle, Mihkel Kabel ja Nero Urke ning tüdrukud Ursula Ratasepp, Britta Vahur ja Mari-Liis Lill, lisaks oma kursusevend Kristo Viiding ja Ivo Uukkivi. Ning kaks Türgi poissi, Özgün ja Deniz.

Ehk siis jälle tänu koolile olen kokku puutunud nende vahvate ja äärmiselt armsate tüüpidega. Teist varianti trupi osas poleks olnudki.

Kas sa mõnda Shakespeare’i komöödiat ei tahtnud sekka võtta? Näiteks “Suveöö unenägu”? Oleks ju tore olnud, kui Puck oleks mõned korrad üle lava lennanud ja käsitöölised lolli mänginud.

Tahtsin võtta küll nimelt Pucki sinna tegutsema ja “konfereerima”. Käsitööliste peale ei tulnud, sobiksid küll, väga hästi. Ja teisi komöödiaid ma ei vaadanudki, ei tea miks. Mõtlesin veel peale Pucki võtta ka Calibani “Tormist” ja leedi Macbethi või Macbethi “­Macbethist”, aga lihtsalt kohad said täis. Jäid Richard ja ta vend Clarence (“Richard II”), Brutus (“Julius Caesar”), Jago (“Othello”), Hamlet (“Hamlet”) ja Goneril, Regan ja Cordelia (“Kuningas Lear”). Ja sündis William Shakespeare’i keelne lugu Richardist ja teistest. Algul pidigi see olema pealkiri ja sõna “lugu” asemel oli “muinasjutt”, aga siis teater arvas, et ehk tulevad lapsed vaatama ja sellega kaasneks kaebekirju. Kuigi üks laps vaatas läbimängu, ühe kooliõe õde, ja tal oli hästi põnev.

Sa pühendasid näidendi oma vendadele. Mis mehed nad on? Millega tegelevad? Kuidas teil lapsena kiusamisvahekord oli? Mis mänge te mängisite?

Vanem vend Andero on minust 4,5 aastat vanem ja noorem vend Pärt 2 aastat noorem. Andero on psühholoogia doktorant Tartus ja Pärt teeb koori ja õpib muusikat Tallinnas. Väga vägevad mehed on. Või noh, mis mehed... Vennad. Lapsena absoluutselt ei kiusanud keegi kedagi, mina ainult saatsin aeg-ajalt korda jamasid, et tähelepanu saada. Keskmine poeg ju. Väga ideaalsed vennad on mõlemad. Ja ema-isa ka. Selles mõttes on mul kõige olulisema “baasiga” eluks vedanud. Teatavas mõttes liiga õnnelik lapsepõlv (kõlab jaburalt), mis on natuke ära hellitanud, ja kohandudes eluga, inimestega, eriti linnaeluga tekitab palju valusid. Liiga hell olen ka. Aga eks see nahk kasvab, kus ta pääseb.

Nüüd saab sul lavakool läbi. Kas sa tunned, et astud nüüd ellu? Või oled juba astunud? Või astud kunagi hiljem? Millised on tähtsamad mälestused, mida sa sellest eluperioodist talletada kavatsed?

Lavakool on mind harinud metsikult. Ma olen ju muidu ikkagi see variant, kes ainult tehes on õppinud teatrit tegema ja hakanud teatrit armastama, mitte nähes või lugedes. Kooliteatris lavastasin esimest korda juba 10. klassis ja sealt edasi kõik aastad. Lõpuks kujunes välja ideaalne trupp ja ideaalne teatritegemiskogemus oma noorema venna ja tema klassivendadega, mis päädis ühe endakirjutatud näidendi lavastamisega keskkoolijärgsel vabal aastal, “Õrn ööbik”. Pean seda ilmselt elu lõpuni oma armsaimaks tööks. Sellega lõppes üks etapp ja nüüd lavakoolis on alanud teine, tõsisem, justkui rohkem “päris” vist, mille siht võiks olla jõuda samasse etappi: oma trupini, oma inimesteni, lihtsalt oluliselt küpsemana. Ja kool on mind korralikult küpsetanud. Oma trupp võiks ideaalis olla muidugi kogu Eesti teater ja seda ma iga kord lavastades püüan luua.

Küsimuse juurde naastes tahan öelda, et ma olen hästi tänulik lavakoolile. Lavastajaõpe seal seisneb ennekõike lavastamises endas, kus keegi ei sekku, lihtsalt iga poolaasta teed midagi.

Ja siis suunatakse. Minu kool on alanud minu jaoks küll 10. klassist alates (kaheksa aastat tagasi) ja olen loodetavasti aina edasi arenenud, kuid lavakooli ajal olen lihtsalt erakordselt palju haritumaks saanud, puutudes kokku ülimalt helgete peadega, kes kogenud elu enam kui mina. Ja muidugi olemine ühel kursusel, päevast päeva, andekate ja atmosfääritajuga inimestega on ka võimas arengu kiirendaja. Ja õnneks on selliseid noori inimesi-sõpru igal pool lavakoolist väljaspool ka. Ma olen ikka väga õnnelik, et Eestis on nii hea olla. Täitsa sürreaalselt mitteammenduv maa ja mitteammenduvad inimesed ja mitteammenduv olemine.

Sa mängid “Kodu keset linna” Matit ka. Kuidas sa sellega rahul oled? Kuidas sinuga rahul ollakse? Mis seriaalis sa veel mängida tahaksid?

Matit on väga tore mängida. Ja ühes väga konkreetses mõttes ka hullult arendav... Mati on vahva nimi ning tegelasena on ta põnev ülesanne. Kuidas rahul ollakse, ei tea. Aga alati on lõbus seal võtetel. Mängida võiks igal pool, sest mängida on tore.

Mina isiklikult kardan, et kui sa lavastajatööle pühendud, läheb üks väga andekas näitleja Eesti teatrile kaduma. Saad sa mind kuidagi lohutada?

See on hästi liigutav, et nii ütled. Aga kuni mind kutsutakse ja kuni ma leian arengulise või vahel ka materiaalse mõtte selle tegemiseks, seni ma mängin. Ja nagu enne ütlesin, on mängida kogu aeg tore ja arendav, ka siis, kui tegelik sisu on lihtsalt lahutada meelt, mitte midagi enamat. Tahan ja loodan väga, et saan teha ka väga tõsiseid ja igavikulisi rolle. Äkki – kui oled lavastaja – kardetakse, et tuled ja hakkad lavastama. Raudselt ei tuleks, vastupidi, väga toetan ja toetaks alati. Ning muidugi, kui mängin, arutan oma lavastajaga ka asja üle.

Igal juhul püüan ja tahan väga olla ka näitleja teatriruumis. Ja samas minu jaoks on maailmaga kõnelemiseks ja elule armastuse avaldamiseks lavastamine kindlasti totaalsem ja suurem. Ma olen ise ka väga suurt kasvu.

Draamateatri egiidi all valminud lavastust “Head ööd, vend” näeb Kanuti Gildi Saalis 11., 12., 13., 24. ja 25. aprillil.