Ülbe ja tuim
Võib vist öelda, et Kadrioru tasane muutumine algas Raivo Puusepa 1990. aastate lõpul Raua tänava lõppu kerkinud nn plekkmajaga. Hulgaliselt poleemikat tekitanud hoone kasutas Puusepale omaselt kompromissitut ja isekat sisselõikamise strateegiat, märkides oma mõneti jõhkra olemisega tegelikult linnaehituslikku piirikohta. Kadrioru edasine teisenemine on olnud märksa vaiksem, kuid tegelikult tõsisem. 1999. valmis sealsamas lähedal, Raua tänava lõpus Enn Laansoo Arhitektuuribüroo projekti järgi elamu, mis on üldise muutumismudeli märksa tüüpilisem näide. Krunti servast servani täitev, hoovi sisemusse lõpuni välja roomav hoone on puhtalt parasiitliku taktika tulemus, kus arhitektuurse vormi määrajaks on turunõudlus. Müüb sellise maja puhul asukoht, ümbritsevad hooned, paljuräägitud miljöö. Kõnealune korterelamu ekspluateerib neid väärtusi täiega; omapoolseks panuseks on kaasaegse elamismugavuse ja hügieeni pakkumine – aknast välja vaadates ju oma maja ei näe. Arhitektuur on iseloomutuseni neutraalne; kohustuslikud “kaasaegsuse” elemendid – akende tõmbamine horisontaalseks triibuks, üksikud ümaraknad, hele krohvipind – on olemas täiesti banaalsel tasemel. Võibolla on sellega taotletud omamoodi “nähtamatust”, täielikku tähelepandamatust, keskendudes vaid siseruumidele ja vaadetele välja? Siis on ebaõnnestumine kahekordne – sellise mastaabi puhul ei ole võimalik teha nägu, et “olen väike üldpilti sulanduv maja”. Teiseks on kogu taktika äärmiselt lühinägelik, töötades vaid seni, kuni kõrvalkruntidel sama ei tehta.
Mis mõttega kritiseerida praegusel hetkel neli aastat tagasi valminud maja, mis ühtlasi kellelegi otseselt ette ei jää? Seetõttu, et sama mudel töötab edukalt edasi, Kadriorg kui nn. miljööväärtuslikest piirkondadest kinnisvaraturul nõutuim on sarnaste arengute suhtes kõige enam löögi all. Samamoodi on kerkinud ja kerkib uusi korterelamuid veel mitmetel sama piirkonna tänavatel. Asi ongi just nende tähelepandamatuses – võibolla pole nad piisavalt halvad, et otseselt kellegi silma kriipida. Probleem on halluses ja tundetuses - ei mingit arhitektuurset kvaliteeti ega miljöötundlikkust. See viimane mõiste on omamoodi trikiga – nii kerge on seda demagoogiliselt keerata ja õigustada niiviisi pseudoajaloolisi hooneid. Näiteks Poska tänava uuselamud. Miljööparasiidid on tegelikult mõlemad variandid. Raua 32 elamu puhul lisandub sellele väljakujunenud krundistruktuuril tallamine ja halvas mõttes isetus. Halluse ja tuimuse hiiliv vallutusretk.
