Üldsegi mitte friik rahvafilm
Ilmar Raagi telefilm “August 1991” 24. veebruaril ETVs
Esiteks märgin antud artikli ajendiks oleva filmi ja selle eel linastunud Jaak Kilmi “Kohtumine tundmatuga” alusel, et mulle meeldib ETV uuest telefilmindusest õhkuv rutiinivaba suhtumine, mis eristab seda järsult mõnedest kohaliku kinokunsti viimaste aastate ülespuhutud, kramplikest ja õõnsatest “sensatsioonidest”. Rääkimata sellest, et mulle meeldib, kui ma ei pea uudisfilmi linastumise eel taluma mitmekuust agressiivset ajupesukampaaniat. Ega sellestki, et mulle kui maksumaksjale tulevad taolised ETV egiidi all valmivad taiesed kordi odavamalt kätte kui mõned teised. Ja kuna nimetet kahel näitel kalduvad ETV telefilmid ka oluliselt paremini vaadata kõlbama kui nood mõned hoopis kallimalt tehtud teised, siis ma loodan, et inimesed viimaste taga istuvad maha ja mõtlevad, miks see nii on.
Jah, massistseenid on nutuselt hõredad ning Riigikogu eeskujulikult renoveeritud saali kauneid sügavsiniseid seinu poleks kindlasti võimatu dokk-kaadrite järgi digitaalselt jõleda halli kasarmuvärviga üle võõbata. Ei saa jätta ka mainimata, et olukord, kus filmis on läbisegi näha päris teleinimesed ja neid kehastavad näitlejad, kisub vaataja seisukohast natuke väsitavaks. Aga mis tähtsust on sellistel nüanssidel, kui tulemus ikkagi ühes tükis seisab ja toimib?
Raha asemel paistab sest filmist ootamatult ehedat low-budget-entusiasmi. Suuresti telemaja veel euroremontimata osadele ülesehitatud taustruum on täis vana kola baasil ilmse mõnuga, kohati lausa utreeritult taastoodetud ajastukohast olmet. Asjaosalised tunnevad nähtavat naudingut olukorrast, kus kõik pintsakud on porihallid ja lotendavad, kõik kivipesuteksad istuvad halvasti, kõik prilliraamid on absoluutselt kohutavad ja juuksurikunst on sajandi madalseisus. Stilistid, kes Hele Kõre nii võrratult ajastutruuks iluduseks vormistasid, vääriksid eriauhinda. Aga lisaks ju ennegi nähtud olmekometile on sel filmil ette näidata ka ladus dialoog, mõnedki visandlikkuse kiuste efektsed rollilahendused, loogiline ja üldiselt heas tempos kulgev süžeearendus ning vettpidav montaaž. Osavalt vahelepikitud dokk-kaadrid lisavad volüümi ja dramaatikat. Õigupoolest on napid verdtarretavad katked Nevzorovist ning OMONi märatsemisest Vilniuses ja/või Riias filmi dramaatiline ankur, milleta oleks kogu kirjeldatavat olukorda ilmselt mõnevõrra raskem tõsiselt võtta.
Mis puutub ajaloolise tõe küsimusse, siis minul pole subjektiivsest seisukohast lähtudes - ma ei viibinud sündmuste sõlmpunktides ega mäleta neist päevadest sisuliselt mitte midagi peale eleva nõutuse ja uudisteootamise – mingeid etteheiteid. Raagi kujutatud telemaja köögipoole visa, tihti hetkeimpulssidest ning õnnelikest juhustest abistatud sekeldamine olukorras, kus uudistetoimetusel tuleb üleüldise teadmatuse tingimustes rahvale tõe häält toota, tundub korraga piisavalt tõepärane ja piisavalt meelelahutuslik. Ka märksa otsesemalt müüditootmisele orienteeritud osa Teletorni kaitsmisest nelja vapra ja fotogeenilise noormehe poolt (ei saa aru, miks Erik Ruusi filmides nii vähe kasutatakse?) suudab, kuigi napilt, vältida laskumist banaalpatriootlikku pisarateväänamisse. Olukord oli kahtlemata dramaatiline, ent kui otsustavaks kujunes pigem asjaolude kokkulangemine kui kellegi isiklik heroism, ning autentseid märtreid tõesti ette näidata ei ole, siis pole midagi sobimatut selles, kui toimunu võetakse kokku optimistlikus, patriootlik-informatiivses meelelahutusfilmis samastumakutsuvate anonüümsete üksikisikute tasandil. Liiatigi kui endale elitaarse filmigurmaani imidži kujundanud Raag saab taolise sõbraliku laiatarbefilmiga lausa paradoksaalselt hästi hakkama.
