Tuleb tunnistada, et kui Eks­press mulle järjekordse Renate Keerdi tüki arvustada pakkus, siis esimene reaktsioon oli „appi, ei!“. Ma oleks nagu mingi maniakk, kes just ühte lavastajat jälitab. Või noh, okei, galantsemalt öeldes paaž, kes üle lompide kepseldes tõttab temakese kleidipalistust suudlema. Nüüd aga, näinud lavastust, on selge, et pääsu pole.

Lavastuses „LÄVI“ on Renate oma trupiga teinud pöörde konservatiivsuse poole. Ja seda heas tähenduses, nii palju, kui head tähendust on sellele sõnaräbalale alles jäänud. Radikaalse punkimise asemel on siin vanaaegsust – mälupilte, nostalgiat, ajaloo ilu. Nagu sattunuks pööningule, oma elutsükli lõpetanud asjade vahele, mida on aga liiga kahju ära visata. Siidpaelaga seotud saja-aastased armastuskirjad, mõlkis samovar, kiriku laululehed, koitanud seinavaip, vanaema esimene ballikleit. Aga mis kõige hämmastavam – eelloetletud asju ei olegi laval füüsiliselt kohal, nad eksisteerivad vaid kujutluspiltidena, minimalismist sündinud silmamoondusena.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: