Üle rahutu ajaloo
Haakumist tsitaatide vahel pole, mängu elemendid praktiliselt puuduvad. Sellisena on “Isade maa” koolides klassikute tähtpäevadel ettekantavate tsitaadipõimikute lähisugulane, eriti õpilaslikult mõjus hoogne vahepala lõõtsamehelt.
Kuna mängu pole, ei saa ka näitlejatöid eraldi analüüsida. Erandiks kujunes Peeter Rästa sibi oma imepärase elufilosoofiaga. Too konkreetne mustusevedaja põgenes küll Rootsi, aga Gailiti tekst annab mõista: kõik, kes 1944. aastal vabatahtlikult Eestisse jäid, olid vaimsed sibid. Nii pole midagi imestada, et meil on nüüd Sibiriik, mis õpetajaid ignoreerides nad meeleheitele viib. Tõesti – milleks purgimisteenuste spetsialistile haridus?
Teatrisündmusena on “Isade maa” ebaoluline, kirjandussündmusena on tal aga kaalu küll. Üldse oleks õiglasem käsitada lavastust kui kirjandusteaduslikku uurimust “Eesti XX sajandi ajaloo murdepunktid August Gailiti romaaniloomingu põhjal” – tavalisest atraktiivsemal kujul.
Kui näitlejad on “Isade maas” pelgad monoloogide ülesütlejad, siis üks isik eksisteerib dramatiseeringus ikkagi eluliselt ja eredalt – Gailit ise. Kuna lavale mahub vaid murdosa mõlemast romaanist, on väga oluline, millistest katkenditest kontsentraat koostatud on. Jääb üldmulje, et oma psühhopaadikalduvuste poolest sarnanes Gailit üllatavalt Juhan Liiviga. Nii täidab teise vaatuse peamiselt elajalik venelaste vihkamine. Põgenenud sõjavangi kiri Eesti perekonnale “Andke andeks, et teid ära ei tapnud” on selle kvintessents. Juba vene sõdurite välimuse kirjeldus on sõge: “lühikasvulised, kollaste nägude ja pilusilmadega”. Eriti meile lähemal elavad põhjapoolsed venelased on ju suures osas assimileerunud soomeugrilased ja seega meile geneetiliselt lähedasemad kui näiteks rootslased. Muuseas: “Isade maas” suhtub Gailit sama vihkavalt lätlastesse, aga need lõigud lavastuses puuduvad.
Kõikjal lavastuse reklaamides on “Isade maa” kirjutatud mitu korda suuremalt kui “Üle rahutu vee”. Tegelikult domineerib viimane. Tänu sellele täidab umbes kolmveerand teisest vaatusest hästi Margus Kasterpalu ülesannet: näidata kahte, vabadussõjateemalist ja 1944. aasta põgenemist käsitlevat romaani ühte liites Eesti Vabariigi tõusu ja langust. Paelub eelkõige see, et teine osa on ühtaegu nii esimese jätk kui vastandus (“Su isade maa kisti su jalge alt”).
Ka visuaalselt mõjuvad kitsasse ruumi surutud paadipõgenikud tunduvalt ehtsamalt ja inimlikumalt kui sõja peaaegu olematu kujutamine esimeses vaatuses. Tähtis on seegi, et kirjanduslikult on “Üle rahutu vee” palju kompaktsem ja emotsionaalsem võrreldes “Isade maa” kontrollimatu räuskamisega, mistõttu viimasest pole just palju eriilmelisi tundetoone võtta. Nii ei teki ka ürgelementide maa ja vee vastandust – kuigi lavastuse pealkiri sellise ahvatleva võimaluse pakub. Lõpuks hakkab aga teinegi vaatus venima ja ettekantavad tekstiosad irduvad üksteisest taas.
Vahemaa Gailiti loomingus ülbetest, uskumatutest ja vastast mõnitavatest sõjaseiklustest kahjuks täiesti usutava kokkuvarisemise ja ahastuseni on lühike ja masendavalt ebaloogiline – nagu Liivi tekstidki. Aga just selle kirgliku ja mõtlematu vaimse visklemise tõttu omandab kirjanik lavastuse kaudu mingi uue mõõtme.
Mõtlema paneb seegi, et kui Juhan Liivil polnud omas ajastus mingit ühiskondlikku kaalu, siis Gailitil oli vaikiva ajastu päevil küll. Täiesti ebapädevad inimesed olid saanud riigiametnikeks ja ime siis, et see riik nii ruttu põhja läks.“Isade maa / Üle rahutu vee”August Gailiti romaanide põhjal. Dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu.
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Maarika Mesipuu, Peeter Rästas, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer.
Esietendus Rakvere teatris 3. märtsil 2012.
