NÄEME KESKKLASSI PEREKONDA: need, kellel on oma maja lollidekülas. Ants Liigus

Komöödia. Kusjuures ootamatult normaalne komöödia. Kui kõik oleksid mänginud nii nagu Rekkor, siis oleks tulemus olnud parim võimalik. Kahjuks on lavastajatel selline vastik eelarvamus, et naljamängus peaavad kõik asjad naljakad olema. Tegelikult ei pea.

Tuleb see nüüd sellest, et alahinnatakse publikut, teksti või näitlejaid aga komöödiat lavale tuues unustatakse ära, et tegu on ikka selle sama teatri, sama publiku ja samade näitlejatega. Ei ole vaja naljakalt laval astuda, milleks? Lõppudelõpuks on ju Tšehhov ka koomiline, aga miks siis kohe jalaga tagumikku...

Ega muud vinguda ei olegi kui see, et kuigi saab täiesti korralikult naerda, tehakse liiga palju nalja. Kõik muu on hästi, tekst on oivaline, lugu räägib seltskonnakroonikast tuttavaid asju ning autor elab ja öögib samas maailmas, kus kõik korralikud inimesed, aiapäkapikud, Francis Goya, prantsuse nimega lihapirukas ja muu sarnane.

Reispassis näeme keskklassi perekonda, teiste sõnadega neid, kellel on oma maja lollidekülas. Enesestki mõista kuulub maja juurde just see vein. Milline vein just täpselt, läheb pidevalt meelest ära. Ent väärikas vein, nüristav muusika ega muud tõelise elu rekvisiidid ei anna loodetud tulemust. Kõigil on kopp ees ja õhus on püssirohu hõngu.

Russelli näidend on kirjutatud täie vastutustundega ja sobib ka eesti oludes ühiskondlikke probleeme lahendama. Reispass räägib meile sellest, kuidas inimene leiab õige tee. Näidend algab õõnsa heaolu silme ette manamisega. Seejärel õigustab autor silmakirjalikult terrorismi ja anarhismi.

Tundubki, et nüüd tuleb võtta haamer ja kõik sodiks taguda ja ongi korras. Õnneks on Russell õigeusklik väikekodanlane, hea inimeste tundja ja hoiab realistlikku joont. Edukas näidend ei saa endale lubada midagi sellist, mis tekitab publikus kõhklusi ja kahtlusi.

Märatsemine on tore aga mis siis saab, kui keegi su oma mahepõllumajandusliku kasvuhoone ära retsib. Paneb ju mõtlema eks ole. Ja kui sul pole kasvuhoonet, siis midagi sul ikkagi on, näiteks auto, hilbud või midagi sarnast. Kui veel ei ole, siis ikkagi on kavas soetada ja vandaalide jõuk ei sobi nende plaanidega sugugi.

Viimasel aja polegi vist näinud ühtegi komöödiat, mis ei tegeleks abielurikkumisega ühel või teisel kujul. Russelli looming on selles žanris erandlikult metoodiline. Kogu autori pingutus on suunatud sellele, et julgustada, õigustada, õilistada ja põhjendada.

Ja väga raske on Russellile vastu vaielda. Tõesti, kui on valida Francis Goya ja naabrinaise vahel, siis kindlasti viimane, milline ta ka ei oleks. Tegelikult ongi nii, et arenenud tarbimisühiskonnal ei ole nõudlikule maitsele pakkuda midagi muud peale seksi aga see oli olemas juba varasel kiviajal, võibolla isegi enne seda.

Reispass on hästi tasakaalustatud lugu mässulistest otsingutest ja põhiväärtuste juurde tagasipöördumisest. Eks ta ole, milleks minna karvastega hääletama, kui juba hipipõlves oli peategelasel kindel plaan just seda ja seda tibi põrutada. Aga nüüd elab ta kõrvalmajas. Nii et milleks sihitult ringi ekselda või aiapäkapikke kottida?

Väga tänuväärne näidend, paljud asjad saavad selgemaks. Muuhulgas ka Francis Goya looming – kõik taolised nähtused ei oma iseseisvat väärtust aga abielurikkumise abivahenditena on võimalik küllalt laia absurdsuste skaalat aktsepteerida ja sel kombel mõistust säilitades edasi elada. Aga mis kõige tähtsam, näe vaeva ja riku abielu, ehk tuleb ka armastus.

Willy Russell, “Reispass”

Lavastaja Egon Nuter.

Esietendus Endla teatris 5. veebruaril 2005.