Ülev ja ajatu Jaga Jazzist
Norra ansambli Jaga Jazzist puhul on tegemist vast sealse hetkel kõige olulisema bändiga. Just praegu on nad Euroopa turneel, mis tutvustab ansambli värsket – ja kriitikute poolt hästi vastu võetud - albumit "What We Must". Tegemist on lihtsa ja täiusliku albumiga, millel on ammuseid progetraditsioone seotud kaasaegse tunnetusega.
Tulemus on ajatu ja ülevaid hetki pakkuv nii kodusel kuulamisel, kui kontsertesitusel. Aga eriti just viimasel juhul - selle kümneliikmelise bändi muusika autor Lars Horntveth on lood kirjutanud spetsiaalselt elava esituse tarvis. Eesmärgiga sütitada säde, mis sünnib muusikute koosmängust ja selle vahetust kontaktist publikuga.
Jaga Jazzisti sünnist on möödas üle kümne aasta. Sa olid siis veel üsna noor (14aastane). Kuivõrd oli nägemus bänditegemist siis erinev sellest, kuhu praeguseks olete jõudnud?
Meid oli siis 10-12 inimest, kes mängisid erinevates bändides. Soovisime teha aga midagi suuremat ja erilisemat, mis iganes see siis ka ei oleks. Laias laastus oli tegemist kahe erineva sõpruskonnaga, kes algul niisama aega koos veetsid ja hiljem ühiselt musitseerima hakkasid. Esimesed paar aastat olid mingis mõttes üsna skisofreenilised: kirjutasime väga palju muusikat ja katsetasime erinevates suundades, ka näiteks kostüümide osas, kõik oli kuidagi kreisi. Tõsisemaks muutus suhtumine alles paar-kolm aastat hiljem ning alles albumil "A Livingroom Hush" saavutasime sellise tegelikult soovitud kõla.
Aga kuidas seostaksid uue albumi “What We Must” kõlapilti varasemaga?
Ma arvan, et uus album on võrreldes eelmise albumiga “Stix” samm vastupidises suunas. Me tahtsime teha albumit, mis läheks ühes konkreetses suunas täielikult lõpuni. Tegemist on reaktsiooniga “Stix”-i elektroonilisele ja kuidagi väiksele kõlapildile. See ei kõlanud kümneliikmelise bändi moodi.
Olles kaks aastat taolise repertuaariga tuuridel käinud, ei soovinud me enam midagi sarnast teha. Uuel albumil ei kasutanud me elektroonikat nagu varem. Trummimasinad oleme samuti kõrvale tõrjunud. Tahtsime teha midagi niisugust, mida saaks kontsertidel hästi esitada, mis kõlaks kui kümneliikmelise bändi muusika ja et plaat sisaldaks elavat energiat. Ma arvan, et - vaatamata paljudele overdubidele salvestuse käigus, vaatamata sellele, et on palju nüansse, mida ei ole võimalik stuudios kinni püüda - õnnestus see meeleolu saavutada.
Uuel albumil kasutate nime Jaga ilma Jazzistita. Kas selle erineva lähenemise pärast muutsidegi oma nime?
Tegelikult me ei muutnud. Jaga on lihtsalt hüüdnimi.
Tulevikus kasutate siis oma albumitel taas nime kujul Jaga Jazzist?
Jah, ma arvan küll.
Olles pidevalt muutuv - on teil ehk juba mõningaid ideid tuleviku osas?
Hetkel ei tahakski neid veel omada, sest oleme pühendunud praegusele suunale. Oleme kaks kuud uue materjaliga turneel olnud ja naudime seda. Ilmselt muudab järgmise albumi iseloomu asjaolu, et turnee alguses olime sunnitud koosseisu pisut muutma, kuna endine kitarrist ja tromboonimängija ei saanud töö ja õpingute pärast reisil osaleda.
Arvan, et uus album saab olema reaktsioon praegusele. Midagi niisugust, mida me pole varem teinud.
Kuidas on seni vastu võetud uut albumit ja selle esitlusega seotud kontserte?
Vastuvõtt on olnud erinevates Euroopa linnades fantastiline. Igal pool on olnud palju entusiastliku suhtumisega publikut. Eriti hea vastuvõtt oli Londonis. Oleme publiku ja meedia reaktsiooniga igati rahul.
Sinu eelmisel aastal ilmunud sooloalbum “Pooka” võitis Norra elektroonilise muusika grammy. Kuivõrd tähtsaks sa pead oma soolomuusikat võrreldes Jaga Jazzistiga?
Kõige olulisem on mulle ikkagi Jaga. Mulle väga meeldib võimalus kirjutada muusikat kümneliikmelisele bändile, minna parimate sõpradega iga poole aasta tagant kontsertturneedele. Selle bändi elus hoidmine on minu jaoks kõige olulisem. Ei sooviks, et ta peaks kannatama kõrvalprojektide arvelt.
Soolomuusika on lihtsalt võimalus saada rahuldus sellest, et teed kõik otsast lõpuni ise, kuid see pole võrreldav tundega, mida pakub koostöö suure ansambliga: sellega kaasnev energia -eriti kontsertide puhul, publiku ja samuti ka bändiliikmete poolne reaktsioon on midagi niivõrd meeldivat, et ma jätkaks tööd selle bändiga igavesti.
Norra scene tundub praegusel hetkel väga elav olevat. Ning selle aktiivsema ja innovatiivsema osa näol on justkui tegemist väikese sõpruskonnaga, kellest omakorda suur osa on seotud Jaga Jazzistiga. Äkki räägiksid lähemalt Jaga liikmetega seotud kõrvalprojektidest?
Meie trummar Martin Horntveth, minu vend, avaldas hiljuti oma sooloalbumi, mis on selline parajalt hullumeelne elektroonika. Samas on meil Martini ja ühe vokalisti ning veel paari muusikuga selline popansambel nagu National Pank, kelle album oli eelmisel aastal väga edukas Norras (võitis parima Norra popalbumi grammy – aut.). Väljaspool Norrat pole seda veel avaldatud.
Meie uus kitarrist on seotud väga erinevate freejazzi projetkidega.
Trompetist Mathias Eick on rohkem sellise ECM tüüpi taustaga, teeb koostööd Jakob Jongi ja ansambliga Motif.
Flöödimängija Ketil Einarsen on aga progressiivse rocki taustaga. Tal on oma sooloprojekt, kuid samas teeb ka koostööd paljude erinevate sellesuunaliste bändidega.
Klahvpillimängija Andreas Schei on seotud grupiga Shining, mis on justkui Jaga Jazzisti vennasbänd, sest selle koosseisus on veel kaks endist Jaga liiget jne jne.
Detsembris korraldasime muide Jaga Jazzisti festivali. Bändi 10nda aastapäeva puhul esines 12 umbes 40st meiega seotud erinevast projektist.
Kas ka teistele liikmetele on Jaga olulisem kõrvalprojektidest?
On küll. Alates praegusest hetkest. Loomulikult on väga raske nii
suurt bändi koos hoida. Eelkõige seisneb probleem selles, et raha
ei ole piisavalt. Seepärast on ka liikmetel paralleelselt erinevad
kõrvalprojektid. Veel on oluline, et igaüks saaks oma ego nende
kaudu rahuldada. Selline demokraatlik lähenemine võimaldab
kõigile oma ideedele väljundi leidmist.
* Jaga Jazzist esineb Tallinnas Lillepaviljonis 15. juunil üritusel
Jazz'n'Motion vol. 6. Soojendab Jarmo Saari Soomest.
