Viimased kaks kuud oli Üllar Jörberg Facebookis kaunis aktiivne. Ta pani küll üles sarnase sisuga postitusi, aga postitas aktiivselt ja sihikindlalt. Üle päeva või mõne kirjutas ta jälle, et ostke endale või jõuluks kingikotti tema loominguga tooteid - plaate, megamix-CDsid, videote kogumikke DVDdel - ning pani juurde lingi keskkonda osta.ee, kus need tema teosed siis müügiks olid. Teinekord märkis ka, et poes neid plaate ei müügil pole.

Kui need Üllari postitused mulle ette sattusid, vajutasin alati “like’i” peale, lootes endamisi, et see aitab ehk natukenegi müügile kaasa.

Mõtlesin ka, et huvitav kuidas müük läheb. Mõtlesin ka, et näete! - kõik rabelevad kuskil Spotifys, SoundCloudis, YouTube’is, trükivad värvilisi vinüüle, aga siin on mees, kes pakub enda loodut rahumeeli osta.ee-s.

See ei ole isegi vanakool. Vanakool oleks plaadipoes plaate müüa. Jörbergil oli omakool.

Täiesti eraldiseisva tähena püsis ta lõpuni. Omas valdkonnas, rahvalikus estraadis, oli Üllar Jörberg eksootiline nähtus. Tema unikaalne hääl, äärmiselt julge ja glamuurne imidž ning tants ja rutiinid lavalaudadel, mis tõepoolest publikut hullutasid. Eksootikat armastas ta ka ise. Ja kuurorte. Võib-olla ongi sobilik tervet Jörbergi loomingut kategoriseerida kui kuurordi tantsumuusikat. Hedonistlikku, romantilist, erootilist leebet kuurordidiskot.

Aastal 1996 välja antud albumiga “Suur ahv” õnnestus Jörbergil murda lahti oma žanri ja ajastu kammitsatest. Kauamängival, millelt leiab ka mitmeid funkysid pop-house-lugusid jõudis vaimustus Jörbergist kaugemale rahvaliku estraadi tavapärasest auditooriumist. Ühtlasi tõi see plaat seniajani ja toob ilmselt ka edaspidi talle - aastal 1967. artistiteed alustanud rühkijale - fänne noorematest generatsioonidest. Kindlasti olete kõik kohanud noori inimesi, kes on sündinud samal aastal, kui “Suur ahv” ilmus, Jörgbergi nautimas.

Popkultuuri kaanonite kohaselt on võimalik ehk Jörgbergi pidada ka nö outsider-artistiks. Suurte unistuste ja visioonidega artist, aga nii sõltumatu ja jäärapäiselt oma asja ajaja, et tekitab üksjagu mittemõistmist.

Kindlasti saab Üllarit pidada aga kultusartistiks. Ühtpidi nägi teatud publik temas vapustavat ja vabastavat camp-elamust. See võib juhtuda kuurordi- või agro-disko-artistidega sageli, kuid Jörberg jäi selle juures alati maksimaalselt armastusväärseks. Ta ei provotseerinud, ei torkinud, ei bravuuritsenud, ei virisenud, ei peenutsenud. Ta oli lahke, hea ja soe sõber ka oma artistikuvandis. Ma tean tema hardcore-fännide olemasolust, kes salvestasid kõiki tema intervjuusid kassettidele ja kuulasid need endale pähe.

Jah, see soojus, seda jagus tal küllaga ka inimesena ja Üllari soojusest ja suurest südamest räägitakse nüüd neil päevil palju. Ja tõsi ta on. Ta oli mees, kelle ümber oli füüsiliselt tajutav soojusepilv. Kui sa temaga rääkisid, kätlesid, ta kõrval olid - seda oli tunda. Meie esimesel kohtumisel kohvikus Tartu raekojas, aastal 1995, kartsin ma, et tal on äkki palavik. Kuigi oli suvi ja ta oli lühikestes helesinistes tennisepükstes ja üliavara kaelusega kerges roosas T-särgis (nagu kuurordis!). Järgmistel kohtumistel sain aru, et see soojusepilv on kogu aeg ta ümber. Et ta süda kiirgaski rohkem kui kõikidel teistel.