“Kuningas Lear”

Lavastaja Peeter Jalakas. Mängivad Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Kirsti Villard, Siim Sups. 

Esietendus 30. jaanuaril Von Krahli teatris.

Laupäeval näitasid Viljandi Kultuuri­akadeemia 8. lennu, nn Krahli kursuse tudengid, mis neil Eesti teatripildi rikastamiseks pakkuda on. On nii mõndagi. Kuigi Shakespeare’i ”Kuningas Lear” on vägivaldne võimuvõitluse lugu, pikitud reetmiste ja intriigidega, ei soostunud nad kohusetruult tragöödia poolt kehtestatud reegleid pidi roomama, vaid astusid uljalt ettemääratuse vastu lavastuse enese piire nihutades. 

See, et nad sisemiselt heaks ei kiida, et põlvkonnad niimoodi üksteise vastu pööravad, vend venda reedab ja isa tütreid neab, paistab ka tagumistesse ridadesse ära. Nemad on pigem kuninga narri kui raevuka kuninga meelt – nemad ihkavad rääkida tõtt, isegi kui selle eest peksa saab. Ja nad on kuninga ainsa ausa tütre meelt, kes pugemisest paremaks peab südamesiirust, kuigi see ta kaasavarast päris ilma jätab.

Mulle tundub, et suurem osa neist on inimesed, kes ei näe end “selgepiirilisena”, kui laenata ühe nende kursusekaaslase, Jim Ashilevi väljendit. Jimi narriroll leiab saalist pidevalt elavat ergutamist – multimehel fännidest ilmselt puudust ei ole. Jim Ashilevi on varem lõpetanud Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia, kirjutanud näitemänge, juhtinud telesaateid ja lobisenud filmidest raadiosaates “Kinoteek”. Viljandis õpib lavastamist, nagu ka Loore Martma ja ­Marion Undusk. Loore Martma oli “Kuningas Leari” valmimise juures lavastaja Peeter Jalaka assistendiks ning astub etenduses üles eri muusikalistel instrumentidel. Teda on Ekspressi veebilugeja näinud näiteks mängimas ­Ragne Mandri lühifilmis “Väike puust linn”. 

Silma jääb ka Mari Pokinen, kes juba läinud suvel tegi toreda rolli Kristjan Üksküla vabaõhulavastuses “Kiivad armastajad”. Pokinen laulab ka – kuula myspace/pokinen. Ragne Veensalu mängis aga peaosa noortefilmis “Kuhu põgenevad hinged”. 

Lavastuses kasutatakse Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni mahlast tõlget (‘’vitud lendavad kui sääsed, kus sa, türa, ikka pääsed”), ja suhtutakse pühasse pärandisse elutervelt, mõnusa muigega huulil. 

Peeter Raudsepp Learina mängib noortega tugevas kontrastis – koolkondade maneeride vahet on lavastaja Peeter Jalakas ilmselt meelega rõhutanud. Laul, tants, võitluskunstid, pillimäng, punk-attitude – ilma nende oskusteta jääb näitleja tänastes karmides konkurentsitingimustes hätta. Kohati paistab mõne noore mängust küll ka ebakindlust, mis poosiga kiiresti kinni kaetakse. Kuid igaüks vajab aega. 

Keda seekord laval ei näe, aga kelle käsi on olnud mängus kihvtide tablettidega tikitud kostüümide valmimises, on samuti lavastajaks õppiv Marion Undusk. Tema on seni kunstnikuna teatri- ja filmimaailmas askeldanud. Hetkel valmistab ette oma diplomilavastust. Andrus Kiviräha “Kaelkirjaku” esietendus on juba 24. märtsil Rakvere teatris. Jään huviga ootama.