Ulpimas maa ja taeva vahel
Veel praegugi avatud näitus Kunstihoones ja 12.–14. septembrini toimunud konverents olid kokku 5. Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaal abstraktselt hõljuva pealkirja all “Maa ja taeva vahel”. Lisaks Läti, Leedu ja Skandinaaviamaade esinejaile on triennaali tegijad kutsunud alati staarina kohale ka mõne omaaegse lemmikarhitekti, traditsiooniliselt huvipakkuvad on olnud ka igakordsed külalised Vene avangardi ringkondadest.
Seegi kord särasid ekstravagantse esinemisoskusega Peter Cook Londonist ning Vene intelligendi aurat kiirgav Juri Avvakumov Moskvast. Esimene kandis oma hästi väljatimmitud kilgete ning siira fun-arhitektuuri esitamisega eksimatult edasi 1960ndate inglise kultusrühmituse Archigrami vaimsust, teine, Vene sõjajärgsele avangardile viitava termini “paberarhitektuur” käibessetooja, ehitas häirimatu rahuga tillukesi konstruktivistlikke makette.
Samuti oli triennaali üldpildis tugevamalt tunda organiseerijatena kaasatud noorarhitektide – Toomas Tammise ja Inga Raukase kodutöö: kohal olid mitu moodsalt keeruliste nimedega noorte arhitektide bürood (Office for Information Based Architecture, Urban Future Organization, Plasma Studio), kes eelkõige konkursitööde ja väiksemahuliste projektide najal just praegu väga “kuumaks” teemaks muutunud. Ka Eestist rääkisid noored: esinejaina tundlevalt udused Indrek Peil ja Tomomo Hayashi büroost Head Arhitektid ning asjalikumad Mihkel Tüür-Katrin Koov COO Arhitektidest.
Arhitektidele on triennaali konverents alati olnud tähtis, näitusega võrreldes ehk olulisemgi – elamuslikud persoonid, vahetu suhtlus, rahvusvahelisuse maik... Näitus seevastu on märk nüüdisaegse arhitektuuri kohalolekust laiema publiku jaoks, ka esinejate valik on loengupidajatega võrreldes mõnevõrra teine. Triennaali teemad on ikka otsi lahtijätvalt kõikehõlmavad olnud, s.t ilma kindla programmita, mistõttu loenguil arhitektid enamasti lihtsalt oma töödest räägivad. Seekordne mõnevõrra hõreda mulje jättev näitus sisaldab mitmeid teemaspetsiifilisi “maa ja taeva vahel” installatsioone (soomlaste Talli-arhitektide rippuv õuntest kuppel) ehk teisisõnu on traditsiooniliste planðettide asemel oma projektide eksponeerimiseks ekstravagantsemaid vormistusviise leitud.
Konkurentsitult meeldejäävaim on büroo Graft (USA/Saksamaa) hõbedastel juhitavatel õhupallidel lendlev (sama ideed kordavad Leo Lapini kujunduses esinejanimedega õhupallid) pildirida, mitut meediat ja materjali hõlmav on lätlaste NAMSi veidi arusaamatuks jääv installatsioon. Efektne on Heade Arhitektide piimjast klaasist okupatsioonimuuseumi makett-akvaarium, samuti COOde lind-inimese fotoseeria suure saali laes. Kui meenutada viimast meil nähtud tänapäeva arhitektuuri näitust – briti noorbüroode manifestatsiooni “Space Invaders” tänavu märtsis soolalaos –, siis võib kahe ekspositsiooni rõõmsalt eksperimenteerivas hoiakus ehk ühisjoonigi tabada, samas on triennaali puhul näha, kuivõrd raske on n-ö “kohvris kaasa toodud”, paarist värvilisest lehest kuni keerulise piilumissüsteemiga projektiseinani varieeruva kujundusastmega asjadest programmilist tervikut kokku panna.
Ka näituse kuraator Lapin pole rahul ja kurdab Päevalehes, et nüüdisaegne arhitektuur on oma arvutikultuses madalseisu jõudnud, koos hiireklõpsutamisega kaduvat ka oskus reaalset ruumi tajuda! Jättes kõrvale öeldu eetilisuse triennaalile valitud siiski tipparhitektuuri ja -esinejate taustal, võib vaid tegijaile edaspidiseks soovitada enamat konkreetsust oma sõnumis, suunatumat probleemiasetust (seekordsed ilmselt küll diskuteerivamatena mõeldud kaks paneel-loengut olid hea algus), et teostuks see “uue leidmise soov”, mis tänavuse triennaali sisuseletuses nii poeetiliselt kirjas oli. Madalseisus pole arhitektuur kindlasti ning neil päevil kõrvuti nähtud vanemate ja noorte tegijate looming (nt Archigram versus Graft) on selle veenvaks tõestuseks.
Näitus on lahti 29. septembrini.
