Mängivad Rain Tolk, Andres Maimik, Helina Risti, Ott Sepp, Jüri Aarma, Ragne Veensalu, Madis Kalmet, Katrin Pärn, Beatrice, Peep Taimla jt.

Maimiku-Tolgi tandem on maha saanud järjekordse sooja ja südamliku süvatotrusega, mis seekord on tunnine telefilm (ja ehk teleseriaali esimene osa).

Kaks reklaamimaailma luuserit ja jobu saavad jala ukse vahele, et toota rahvusvahelise haardega tootjale uue küpsisebrändi “Tantra” telereklaam. Nagu mingis nukras soome filmikeses on üsna algusest selge, et kõik läheb peesse, ja sinna ta vääramatu järjekindlusega ka läheb. Et selline lugu meid puudutaks ja naer ei jääks külmaks, peame suutma kaasa elada peakangelaste ponnistustele ja empaatiliseks saavad neid teha mingid inimlikud kvaliteedid, mida me jagame, mida pooldame. Sest kui rabelevad veidrikud oleksid jobud tuumani, siis me keeraks neile selja.

Ja siin on filmikese suur võit.

Kui oleme jõudnud ära harjuda Rain Tolgi tüpaažiga ja tema professioonalselt cool esitus seetõttu enam meid niivõrd ei koti – siis eesti udunägu Andres Maimiku näitlejatööna on uus. Maimik suudab anda naljastseenide vahel ja sees edasi ka ehedat nukrust ja kurbust, suudab seda õigupoolest mitte midagi erilist tehes, kuid olles täpne ja siiras ja võttes tundetoone vististi üsnagi kodanik Maimiku isiklikust emotsionaalsest mälust.

Naljakino tegemine pole lihtne ja sedasorti kraami on vaja, aga minu jaoks on siin üks aga. Kuidagi kahju oleks, kui režissöör Maimiku karjäär läheks muudkui üht ja sama juba üsnagi sissetambitud rada. Kunagi leiutasid oma kodus nukra jobu filmi soomlased, aga millalgi kasvas Turhapurost Kaurismäki ja selgus, et lihtsad tümiktegelased võivad edukalt tegutseda ka draamas, kus nali ja nukrus segunevad sügavamalt kui Maimiku viimaste aastate töödes. (Tõsi, “Sügisball” ja “Tühirand” on selle võimalust juba näidanud, aga mitte Maimiku käe all.) Ainult, ma kardan, et Andres Maimik ise sellist initsiatiivi ei pruugi võtta. Talt tuleks lihtsalt tellida uus “Kevade” või “Inimesed sõdurisinelis”, mitte “Vallatud kurvid”.

“Umbkottides” on elegantse kergusega segatud dok-kaadrid mängulistega ja võetud tegelasi justkui Kroonika lehekülgedelt. Nii saavad loomuldasa ja võrdsetena filmis kokku Gabriel Kubjas ja Tarmo Kriis, Beatrice ja Karlo Funk. On osatud lasta näitlejakogemusteta inimestel olla lihtsalt omas mahlas ja näitlejatel näidelda – sestap pole keegi kellestki nadim ega häbis. Briljantse jupikese teeb Madis Kalmet. Mina polnud teda varem nalja tegemas näinud – ikka tõsine ja kunsti järele janune mees nii näitleja kui lavastajana, aga ennäe, võib lasta ka lollid vatid ülle tõmmata, sarved pähe susata ja olla abitu tola.

Äratuntavaid reklaamiilma motiive (mida esitatakse küüniliselt ja ülepaisutatult) on palju ja ma usun, et kui mitte kogu rahvale, siis reklaamitegijatele saab sest kultusfilm, mida läbuüritustel ikka ja jälle üle käiatakse (kuigi minu jaoks on suurem väärtus kui ilkumine reklaamitegemise üle Maimiku nukra väikese inimese lugu). Tuttav on, et tegijatel napib sobilikke ideid või kisub väljapakutu liiga mägedesse või metsa. Ja tellija soovib tavaliselt, et logo oleks suurem või toodet klipis rohkem näha, nagu filmis teeb tellija rollis esinev reklaamipraktik Bruno Lill. Filmis on kaude sees ka igavene vastuolu, et reklaamitegija tahab teha võimalikult “kreatiivset” tööd ja seda soovib algul ka tellija, aga kui ta võimalikku kreatiivsust näeb, võib ta hoida peast kinni ja hakata mõtlema, kuidas riske maandada.

Ometi on reklaamimaailma põhialused ja igapäevane praktika filmis pööratud pea peale ja see just nalja teebki. Tegelikkuses on kliendi ja agentuuri suhte põhi usaldus ja poolehoid. Ilma selleta ei tehta naljalt ühtki tööd. Sama kehtib agentuuri juhtide ja agentuuri töötajate läbisaamise kohta. Nii et film esitab tegelikku reklaamitööd äraspidiselt. Aga las esitab. See on film, mis pakub kõverpeeglit marketingirahvale.

Minu jaoks on filmi pärl retrolauluke “Umbkotid”. Peen totrus par excellence, mida pole mõtet kirjeldada, peab ise nägema.

Jah, missuguse filmi küll teeks Maimik Georg Otsast? Aga miks just Otsast. Suuri rahvuslikke teemasid ja tegelasi jagub. Vahel võiks häbenemata nende kallale lasta Andres Maimiku, kes madaldaks heroismi ja laseks rääkida igamehel.