Seoses ühiskondliku rikkuse kasvuga tundub postmortaalne paradiis meile ebaõiglane. Ühelt poolt on inimesed hakanud elama aina kauem, teisalt (mõnedes maades) ka aina paremini. Kui tarvilik kapital koos, tuleks see konverteerida (praeguste arusaamade järgi ärateenitud) naudinguks.

Selline olukord loob terava nõudluse maapealse paradiisi järele. Väga paljude heaolu­ilma elanike jaoks on selleks paradiisiaiaks – kus isegi Jeesuse ära neetud viigipuu vilja kannab – Toscana.

Miks just Toscana? Kui kõiki tõsiasju kaaluda, tuleb Toscana tugevaid külgi tunnistada. Seal kasvab kõik, mis mõnus on ja purju teeb: viinapuu, õlipuu, virsik ja maitseürdid. Muidugi lisanduvad neile suurepärased vasikaküljed ja kõva laagerdatud juust. Dmitri Demjanov kinnitas mulle kord vaimustunult, et oma toidu mitmekülgsuse poolest saaks Itaalia kogu maailma ära toita. Maitsetest ei tuleks puudu! Ja Chianti hoiab meeleolu pidevalt õiges konditsioonis!

Teiseks on Toscanas muidugi silmailu piisavalt. Justkui Haanja kõrgustik, aga mäekuplid on pisut kõrgemad ja järsemate servadega. Seedrite, küpresside ja metsviinapuude varjatud palazzo’ I>d ja keskaegselt mõjuvad maamajad (Toscana-teatmik nimetab seda "spontaanseks keskaegseks stiiliks", s.t et ka uued majad ehitatakse väliselt täpselt sellised nagu 500 aastat tagasi) mäenukkidel rahuldavad iga kitšisõbra ilumeelt. Ja isegi need, kes kitšifännid pole, ei saa valjusti nuriseda, sest kõik on ju ehtne, alates etruski hauakambrist ja lõpetades kahtlase hügieenitasemega trattoria’ I>ga, kus igivana nõiamoori moodi perenaine sind suurepärase pastaga kostitab ja kahtlase veini eest 25 eurot sisse kasseerib. Tallinna restoranide kaunitaridest ettekandjatest või sädelevatest hiigelkaubakeskustest võib seal vaid und näha, tegelikkus on rustikaalne ja renessanslik. Aga Botticelli maale või Michelangelo kujusid saab Firenzes vahtida niipalju, kui süda kutsub.

Muidugi on Toscanas kliima teistmoodi kui Haanjamaal. Mitte külm-tatine nagu Skandinaavias, aga ka mitte palav nagu Aafrikas. Nojah, tänavune suvi oli tõesti pisut liiga kuum, vihma sadas vaid kaks korda tund aega, tunnistavad toscanalased. "Mulle meeldib Toscana, sest siin on olemas kõik aastaajad," kinnitab sinna maavalduse (koos algkristlaste aegadest pärit kabeliga) ostnud flaamlasest veinimänedžer. Sitsiilia ja Apuulia (saapa kontsal) oleks mõõdukust armastavale eurooplasele ehk juba ülearu praadivad. Septembris, turismihooaja tipul, oli päeval 25–30 kraadi sooja, aga seda oli kerge taluda, küllap on õhk kuiv.

Ja lõpuks muidugi imago! Viimase aasta jooksul on meilgi loetumad kultusraamatud californlanna Frances Mayesi "Toscana päikese all" ja "Bella Toscana". Kui te pole veel lugenud, ootab teid ees 500 lehekülge kiidulaulu Toscana loodusele, söögile, joogile, inimestele ja lõpuks vanale Toscana majale, mida ameeriklastest õppejõudude paar ennastunustava kirega restaureerib. Pole mingit kahtlust: päikeseline Toscana on paradiis ka pilvitu California kõrval. San Franciscos (Brüsselis, Londonis, Tallinnas) tuleb tööd rabada, et Toscanas elu nautida!

Mayesi kirjatöös on ka mõned õudusleheküljed – muljed Sitsiiliast. Õhkkond maffia kanna all olevat masendav, jutustaja suudab vaid kuulihirmus väriseda. (Itaalias suursaadikuna töötanud Jaak Jõerüüt kinnitas mulle, et erinevalt roomlastest peavad sitsiillased sõna ja seepärast on nendega hea asju ajada.) Seda on oluline märkida, sest vastandina on Toscana mõnus ja turvaline. Ma ei tea, kas tegelikult või imagokujundajate töö tulemusena on kõik see, mis jääb Roomast lõuna poole, juba pisut kahtlane. Stendhali "Itaalia kroonikates" on palgamõrtsukad ikka Napoli kandist pärit.

Unistus Itaaliast on kummitanud eurooplase (ala)teadvuses juba alates metsikutest germaanlastest kuni Goethe loominguliselt viljastava Itaalia-reisini 1786–88 välja (just Itaalias olevat neljakümnele lähenev Goethe kogenud esimest korda kehalist armastust). Ja Tšaikovski ja Köler ja iga eesti bussireisija, kes oma unistuse mõne kodumaise reisibüroo vahendusel teoks teeb…

Igal ajal on oma koht. Loomulikult on ka Prantsuse Riviera võrratult ilus, aga selle hiilgeaeg jääb vist ikka 19. sajandi teise poolde, kui seal talvitasid kuninganna Victoria ja vene tsaarid. Praegu vaatab Nizza peaväljakule ja seal seljaga Prantsusmaa poole seisvale Garibaldi kujule kõrgelt kaljunukilt Elton Johni kollane villa. Justkui oculus, jumala silm katedraali laes. Elton John ja tema naabrinaine Tina Turner jätkavad Nizzas kuninglikku järjepidevust.

Toscana, avastatud alles paarikümne aasta eest, on naturaalsem ja demokraatlikum paik, Toscana päikese all jätkub kohta igale tublile keskklassi eurooplasele.

Suurim välismaalaste rahvusgrupp on sakslased, kes hakkasid Toscanasse imbuma juba 1960ndatel. Inglastest on esindatud eeskätt erru läinud ametnikud, pankurid, aristokraadid, näitlejad ja ajakirjanikud. Viimasel ajal on järjest suurenenud hollandlaste invasioon. Eestlastest pole esialgu andmeid.

Mida Toscanas teha?

Mõistlik on Firenze lennuväljalt auto rentida. Siis on liikumine vaba ja saate üürida apartemendi mäenukil või hotellitoa väikelinnas. Apartemente pakutakse nädalaks (laupäevast laupäevani), tagasihoidlik 2-toaline (50 ruutmeetrit) maksab umbes 1000 eurot. Hotellitoa kahele saab 100 euro eest.

Külastada tuleb Firenzet, Sienat, San Giminianot, Piacenzat, Brunellot ja Montepulcianot ning veel kõiki maalilisi väikelinnakesi, milleks teil aega jätkub.

Siena ümbrusest saab kaasa osta Toscana kuulsaimat juustu Pecorinot, Brunellost ja Montepulcianost kohalikku kuulsat veini. Nahaga kaubeldakse kõikjal, alates püksirihmast ja lõpetades uhkete nahkmantlitega.

Sööge pastat metssealiha, porcini seente ja trühvlitega, jooge Chianti Classico Riserva1997. aastakäiku. Öelge endale: ma olen Toscanas.

Paruni veinimajas

ooduse ja (ehitus)kunsti kõrval on kolmas elevant, mis Toscanat turjal hoiab, muidugi maitseelamus. Eriti kuulus on Chianti (häälda: kianti) vein. Seepärast tasub külastada ka mõnd veinitööstust. Ajaloolistes turistilinnades leidub ka veinipoodisid, kus puhuti lausa inglise keelt kõneleva asjatundja juhatusel saab veine proovida. Sügavama huvi puhul on siiski mõttekas teha keldrituur. Paljude tuntud tehaste juures on "vabrikupoed" ja vinoteegid ning sinna ette helistades on võimalik palgaliselt veiniseletajalt ka juhatust saada.

Kõige kindlam variant on otsida aegsasti üles mõni Itaalia veinide maaletooja ja paluda tal oma partneri juures kohtumine kokku leppida. Et meie seltskonna moodustasid Eesti Sommeljeede Liidu (ühendab veini alal töötavaid inimesi) liikmed, siis liikusimegi valdavalt keldrist keldrisse. Ükski seletus polnud meile liiast ning iga maitseretseptoritele sattunud veinitilk heitis uut valgust veiniilmale.

Olgu järgnevalt juttu Cas­tello di Brolio veini­mõi­sast – meie külastuste reas oli see sedakorda ainu­ke, kus peremees, parun Francesco Ricasoli, meid isiklikult vastu võttis. Pealegi on Brolio loss Toscana vanimaid veinimõi­said, kuuludes Ricasoli perekonnale aastast 1141, kui keiser Friedrich Barbarossa maavalduse perekonnale läänistas. Niisiis saab praegune peremees, 32. parun Francesco, hoobelda sellega, et nemad olid veiniäris enne kaht kuulsat markiisuguvõsa, Antinorisid ja Frescobaldisid.

Suguvõsa kuulsaim esinadaja on 19. sajandi Itaalia peaminister parun Bettino Ricasoli, kelle nimelise tänava leiab igast viisakast Itaalia linnast. 1872 sõnastas ta ka Chianti retsepti, veini omamoodi sünnitunnistuse, mis ütleb, et buketi ja karakteri annavad Chiantile Sangiovese viinamarjad ja veini pehmendamiseks on hea lisada pisut Canaiolot.

Tema järeltulija Francesco oli aga 36. eluaastani Firenze fotograaf, kes töötas peamiselt glamuurifirmade hüvanguks. Reisis mööda maailma, purjetas ja sukeldus. Ja siis ühel päeval aastal 1993 küsis isa temalt, kas ta on valmis enda kanda võtma 800aastase veiniorjuse. Nimelt oli perekonna veinitööstus ja Brolio kaubamärk vahepeal Seagrami suurkorporatsioonile maha müüdud. Selle eesmärgiks oli muuta Barone Ricasoli hiiglasuureks veinitootjaks, kes lööb massi, aga mitte kvaliteediga. Aga siis kaotas Seagram Chianti-huvi ja perekonnal oli võimalus oma tootja-nimi tagasi osta ning allakäinud maine taastada. Francesco võttis väljakutse (ja võlakoorma) vastu. Täna võib öelda, et parun-fotograaf Francesco on sellega hakkama saanud, 2001 valiti ta aasta veinitegijaks. Ricasolid on jälle veiniparunid.

Mäe otsas keskaegses kindluses (15 meetri kõrguste müüride kohal) asub 19. sajandil parun Bettino ehitatud neogooti stiilis loss, kus Ricasolid elavad (Francescol on siiski maja ka Firenzes, ta käib maal "tööl") ning kus üüritakse turistidele välja ka apartemente. Suurim neist on 300 ruutmeetrit ja ei mina ega teie taha teada, palju nädal selles maksab. Mäe all külaväljakul asub aga Brolio vinoteek ja kontor, kuhu meid tulla palutud.

Kuigi oleme tund aega tagasi helistanud ja oma tulekut veel kord meenutanud, puhkeb meie saabudes pisuke segadus: üks daam loeb eesti sommeljeede delegatsiooni üle ja hõikab kuhugi tahapoole: tšetõrnadtsat! Peagi saabub õige seletajanna, viib meid modernsesse keldrisse medium plus röstiga vaatide juurde ja hakkab seletama, et siin laagerdavad nad veini. Aga vakatab varsti, silmitseb meid umbusklikult ja pärib, kas me ikka saame temast aru. "Kas te olete mingi klassiekskursioon või?" pärib ta otse.

Tõepoolest – 12 noort ja ilusat naist (blondiinid mõistagi!) ja kaks keskealist meesterahvast ei näe just sommeljeede seltskonnana välja. Viskasime juba piiril nalja, et teadagi mis mulje me sellise tantsijataride jõuguga jätame. Restorani mänedžer on vahemere mail ikka vanem kriitiline härrasmees, kes juba kõike näinud ja maitsnud, aga mitte sihuke blond tüdruk nagu see meie mail kombeks. "Me oleme üle kolmekümne, lihtsalt näeme nooremad välja," ütleb restorani le Bonaparte perenaine Kadri Kroon juba üsna karmil toonil.

Järgneb vastuvõtt degustatsioonisaalis, kus üles astub firma kommertsdirektor. Ta on žestikuleeriv sõnakas mees ja koos teise, sõnatult pudeleid avava abilisega näevad nad välja nagu kaks itaalia koomikut. "Vanas Maailmas juakse terroir’d, veiniaia isikupära, Uues Maailmas viinamarjasorti," selgitab ta kiindumust oma veininõlvadesse.

Veinid on igatahes head. Minu arusaamist mööda on Castello di Brolio trumbiks Sangiovese (seal viljeldakse selle marja Brolio-nimelist klooni, mis tavalisest Sangiovesest paksema kestaga) sordile tunnuslik maitsejõud ja värskus. Veini pole katsutud ümaraks lihvida, pigem on rõhutud kargele ehedusele. Vaid Ricasoli "supertoscanalane" Casalferro (sisaldab lisaks Sangiovesele 20% Merlot’d), lõhnab moosipotina ja läheb ameerikalikule maitsele hästi peale. Maja tippvein Castello di Brolio laagerdub 18 kuud prantsuse tammest vaatides. Aga seda tahaks pudeliteski veel mõne hea aasta küpsetada. Veinid on Eestiski saadaval, iga veinisõber saab mu tähelepanekud üle kontrollida.

Parun siseneb tähelepandamatult külguksest ja tuleb teretab mind vaikselt. Oleme Tallinnas kohtunud ja õhtusöögi ajal päris pikalt juttu rääkinud. Ütlen klassikuid tsiteerides, et tema küllakutse oli pakkumine, millest ei saanud keelduda.

Kui veinimaitsmine läbi, küsib ta minult peaaegu sosinal, et kas me tahaks äkki ka tema veiniaedu näha. Muidugi tahame! Eesti sommeljeede poole pöördudes ütleb ta tagasihoidlikult, et mõnda ta ju juba Tallinnas-käigust tunneb, aga mõnda veel mitte.

Veinipõllul, enda istutatud veinipuude vahel on parun järsku täiesti omas elemendis. Ta seletab andunult viinapuude hingeelu ja silitab kollakat raua- ja lubjarohket liiva, mis imelist veini kasvatab. "Ma ei usu, et tänavu tuleb päris tipp-aastakäik. Ükski veinitegija ei taha teile öelda seda, mida mina praegu ütlen: kui on ikka nii palju päikest ja vihma üldse mitte, jääb maitsetasakaalus siiski miskit puudu."

Teisel põllul müttavad ekskavaatorid. Maa seest on kaevatud välja kivimürakad, mis Katku Villulegi oleksid üle jõu käinud. Parun räägib vaimustusega oma võitlusest maaga: pinnas kobestatakse, suured kivid eemaldatakse, vajaduse korral tuuakse mulda mujalt juurde. Näitab oma väikese tütre pilti ekskavaatorikopa kõrval. Kas tuleb temast Kõrboja Anna?

Lõpuks viib parun meid veinitehasesse, mis olevat alles möödunud aastal valmis saanud ja iga veinitegija unistus. Marju käsitletakse võimalikult hellalt, need purunevad eeskätt oma raskuse mõjul.

Juttu jätkub kauemaks, õhtu on juba käes. Pärast ühispilti paruniga hüvasti jättes mõtlen, et kuidas küll ilupildistajast selline andunud põllumees on saanud. Aga vahest on see sajandite kutse, Toscana geenidesse ladestunud veinikirg.