Uno Mereste"'Herilaspesa. Aforismide ja lühiütlemiste kogumik"'
Mereste on kokku pannud Eesti kõigi aegade mahukaima ühe autori aforismikogumiku. Seda käes hoides meenus mulle üks tõestisündinud anekdoot. Nimelt pidid "nõuka ajal" meie tippmuusikud äraelamiseks haltuurat tegema, mille juurde kuulus tavaliselt võõrustamine. Ühel sellisel korral, kui hakati juba einet võtma, poetas üks maestro (vist Abi Zeider) aforismi: "Kotletid on ainult siis head, kui neid on palju." Kolleegidel oli juba paluke suus ja nad tõmbasid selle üksmeelselt kurku, nii et peaaegu oleks teoks saanud korüfeede kollektiivne enesetapp. Ei, ma ei kavatse nimetada Merestet "halturnikuks", ta jääb ikka maestroks, aga selline vastu pead saamise naljakas tunne tekkis, kahju oli salata. Aforismidesse on raske sisse lugeda, esmalt hakkab maha murdma žanrile omane vormiline monotoonsus, kui aga see saab ületatud ja jõutud virge keskendumiseni, siis leiad end Laokoonina sisuliste keerukuste kütkes ("Aforism ei raja teooriat. Küll aga võib temasse teooria kokku võtta – kui teooria seda väärib. Ja teooriat levitada, hoolimata sellest, kas ta seda väärib"). Mereste aforismid sisaldavad enamasti mitut paradoksi ja küllaltki tihti koonduvad veel ahelaikski. On ka ilmseid kordusi. See raamat haakub tõepoolest sügavuti tema kahe mälestusteraamatuga, on selle kõrval lugemisväärne vaimse maailma avamine kõigi kõhkluste, vastuolude ja veendumustega. Aforisme on pea võimatu retsenseerida, võib vaid öelda, milline suundumus meeldib. Lugege raamatut.