Biennaal on suur organisatsioon ja ilmselt on tal muresid rohkem kui rõõme. Giardini, kuulus maalapp Veneetsias, kus asuvad biennaali paviljonid, ei kuulu biennaalile, vaid tükati erinevatele isikutele, paviljone ei valvata aastaringselt ja seal toimuvad talveti rüüstamised, keegi õieti ei vastuta ja ei tea…

6.detsembril toimunud koosolekul, kuhu olid kutsutud osavõtvate riikide esindajad, tegeldigi suures osas organisatsiooniliste küsimustega, aga see, mida 50.biennaali direktoriks kutsutud itaalia kuraator Francesco Bonami rääkis oma ideedest ja programmist, oli nagu jätk Kasseli XI Documentale tänavu suvel.

Praktilistest küsimustest huvitas kohalviibijaid biennaali vahekord nende riikidega, kes paviljoni ei oma. Olukord on täiesti kurioosne, 63st osavõtvast maast on paviljonid vaid 27 maal, mis tähendab, et kaks kolmandikku biennaalist toimub tegelikult linnaruumis ja renditud pindadel. Siiani ei ole linn ka omalt poolt teinud midagi, et biennaali maa-ala suurendada või lubada paviljone olemasoleval maa-alal juurde ehitada. Mitte, et nii väga kipuks ühisesse lauta, aga üle aasta korduv õudusunenägu ruumide saamise pärast ja siis tohutu rendi maksmine (Eesti kogubüdžetist oli see 2001.aastal ligi pool) on kurnav nii majanduslikult kui ka kunstnikule, kes peab projekti tegema “pimesi”. Siiani on Eestil vedanud, oleme saanud lepingud sõlmitud enne konkursi algust (kuigi eelmise biennaali puhul avastasime tänu Suurele Juhusele, et ruumid on renditud nii meile kui Ukrainale, sest meid peeti või taheti pidada üheks riigiks). Selgi aastal tuli kinnitus juba septembris, kuid kohale sõites selgus, et samad ruumid Palazzo Giustiniano Lolinis on lubatud ka Singapurile! Kes maksab rohkem …

Ja algabki kõik jälle peale, telefonikõned saatkonda, sõpradele ja asjameestele Veneetsias, vihjed võimalikule rendisumma suurendamisele…Küsimus pole ju selles, et Veneetsias poleks ruume, linn on neid täis, kuid paraku on asunud ringkaitsele firmad, kes haldavad ja jagavad informatsiooni, tõstes oma vahendajatasu ja rendihinnad  ebanormaalselt kõrgele. See ei ole ainult Eesti probleem, vähemalt pooled kohalviibijatest kaeblesid ruumide pärast. Linn andis ebamääraseid lubadusi omalt poolt aidata. Mida see küll Itaalias tähendada võiks?

Nii läks pikast koosolekust suurem osa küsimustele, millele nagunii kollektiivset vastust pole. Programmist oli juttu vähem,  kuid piisavalt et taibata, kui olulised muutused on läbi tegemas biennaali kunstipoliitiline külg.

Kaks korda biennaali direktoriks olnud Harald Szeemann vahetati seekord välja 47 aastase Francesco Bonami vastu, kelle karjääri tähistavad sellised kuraatoritööd nagu Santa Fe, Manifesta 3, PS1 NewYorgis, Tate Modern, Aperto 93 jm. Mäletan,  kuidas “Flash Art” saatis laiali rõõmukirju Bonami valimise üle ja ei hoidnud kokku sappi eelmise kuraatori arvelt. Bonami ei ole kahtlemata selline õigluse ja “vanamoodsa” kunstilisuse käes vaevleja nagu oli seda Szeemann (kellele meie küll tänulikud oleme Ene-Liis Semperi esitamise eest oma kuraatorinäitusel),  tema seisukohad on teravad ja isekad. Mäletan üht konverentsi NewYorgis, kus ta ühe esinejana alustas oma kõnet  väljakutsuvalt küsimusega : kas te tõesti usute, et Ida-Euroopas on olemas kunsti, mina küll pole näinud…Arvestades, et ta oli just määratud Manifesta kuraatoriks, ja vähemalt sel ajal oli Manifesta üks eesmärke Kesk-ja Ida Euroopa kunsti integreerimine rahvusvahelisse kunstiellu, kõlas see üsna räigelt. 50. biennaali kontseptsiooni on ta paigutanud pealkirja alla “Unistused ja konfliktid”, millele lisandub alapealkiri ”Vaataja diktatuur”. Teatavasti pole need tiitlid ja pealkirjad rahvuspaviljonidele kunagi midagi tähendanud, igaüks on ikka teinud nii, nagu heaks arvab, seekord pani Bonami aga kõikidele väga hingele, et  üldkontseptsiooni jälgitaks, samuti soovib ta saada üsna ruttu osavõtjatelt nende projektide kirjeldused. Seegi on üllatus, sest sekkumist maade kuraatorite otsustustesse, või õigemini, kontrolli, pole varem olnud.

Uudisena lisab Bonami biennaalile  tantsu-, muusika- ja teatriprogrammid, mida juhivad Belgia, Itaalia ja USA kuraatorid. Uudis on seegi, et Arsenale näitus on jagatud kuue alakuraatori vahel, kelle hulgas on X Documentat vedanud Catherine David, Daniel Birnbaum, Hans Ulrich Obrist ja meeldiva üllatusena Sloveeniast Igor Zabel, kes teatavasti on ka Tallinnas esinemas käinud. Siiski on biennaali planeeritud raskuspunkt Aafrikal ja Aasial. Selleks korraldatakse eraldi Aafrika Forum,  Aafrika maad on kesksed ka tantsu, muusika ja teatriprogrammides.

Hiina on endiselt oluline (ka üks alakuraatoreid on Hiinast). Nagu öeldud, on see üsna loogiline jätk Kasseli Documenta poliitikale (lõppeks on nii eelmise Documenta kuraator Okwui Envezor kui Francesco Bonami koos Chicagos töötanud!). Kuidas see koos toimima hakkab, saab analüüsida peale biennaali avamist (pressipäev 12. juunil, avamine 15.juunil 2003), aga võib arvata, et see uute ressursside otsimine Aafrikast ja Aasiast pole juhuslik ja ajutine, pigem osa nii kaugeleulatuvamast strateegiast kui maailma võimsate poliitilistest mängudest, kus kunstile reserveeritakse omad rollid. Millised on aga põhjused, et sellised iseteadvad mehed nagu Envezor ja Bonami kõrgilt üle valge inimese vaatavad, ei ole enam käesoleva artikli teema.