Unustatud Gloria Victis
Võrdusmärgi asetamine Vabadussamba ja
üleriikliku Vabadussõja monumendi vahele on viimastel
nädalatel õhutanud Eestis kirgi. Nikolai Triigi kavandatud
Vabadussõja rist on tõepoolest kaunis, ülev, ent väga
ühemõtteline kujund ja kuulub ajastusse, mil euroopalik kogemus
riiklusest, vabadusest ja rahvuslikust enesemääramisest oli üsna
erinev sellest, mis ta on täna. Vabadusristi motiiv peaks paiknema
rahvuslikul sõjaväenekropolil. Kohal, kus on tavaks mälestada
langenud kangelasi, kes andnud oma elu vabaduse ja iseseisvuse eest
võideldes.
Eestis on selline paik olemas ja sealsamas seisab
ka 1940. aastal valminud, nõukogude võimu poolt õhitud ja
1998 taastatud monument Eesti Vabadusristi kavaleridele. Juhan Raudsepa
suurejooneline ja ajastuomaselt lahendatud monument on püstitatud Tallinna
Kaitseväe Kalmistule. See on nekropol, kuhu Vabadussõja aastail
maeti umbes 240 langenud eesti sõdurit, lisaks vene valgekaartlasi, I
maailmasõjas hukkunud saksa sõjaväelasi ja sõjavange.
Vabadussõja aastail finantseeris kalmistu korrashoidu tollane
Sõjaministeerium. Langenud eesti sõdurite nimed, langemis- ja
matmisajad ning hauakohad ei ole hoolimata nõukogude aastakümneil
toimunud ülematmistest kuhugi kadunud, vaid on säilinud
kalmisturaamatus tallel.
Kummaline on vaid see, et tänini pole
ükski poliitiline jõud Eestis pidanud vajalikuks asetada hiljem
pealemaetud nõukogude sõjaväelaste hauatähiste
kõrvale hauaplaadid samas puhkavate eesti kangelaste nimedega. Hilisemad
Nõukogude sõjaväelaste hauad kaevati madalalt, algul maetuid
ei eemaldatud nende haudadest, lõhuti vaid hauatähised.
Kaitseväe kalmistu ajalugu seal kunagi asetsenud ja osaliselt taastatud
mälestusmärkidega on seoses Tõnismäe monumendi
teisaldamisega kalmistu uuemasse osasse juba ositi ajakirjanduses valgustatud,
ent selguse huvides võiks seda teha Tallinna Kaitseväe Kalmistu
ajaloolisele õiendile tuginedes veel kord.
Detsembris 1887
eraldas Tallinna linn oma tagavaramaast Juhkentalis maad tsaariarmee
militaarkalmistuks. Aja jooksul kalmistu laienes: 1918 mattis kalmistule oma
langenuid Saksa okupatsioonivõim, eesti sõdureid hakati
kalmistule matma 1918. aasta lõpus. 1920. aastaist pärineb 1919
langenud 15 briti mereväelase matmispaik, kuhu 1994 toimunud
Suurbritannia mereväe sõjahaudade missioon asetas uued graniidist
hauatähised.
Kalmistule maetud saksa sõjaväelaste
hauad korrastati 1928 saksa saatkonna kuludega.
Kohe pärast
Vabadussõja lõppu asuti kalmistut korrastama linnaaednik Hans
Leppa ja hiljem arhitekt Ernst Ederbergi (1891–1971) poolt. Tänagi
hämmastab kalmistule sisenedes suurejooneline euroopalik planeering ning
Eesti oludes mitte just igapäevased ligi saja-aastased elupuualleed, mis
annavad kalmistule mõjuvalt suursuguse ilme. Kaitseväe Kalmistu
tänini säilinud haljastus ja ilme võlgneb tänu arhitekt
Edgar Johan Kuusikule (1888–1974), kes hakkas kalmistuga tõsiselt
tegelema alates 1927. aastast. 1928 valmis Kaitseväe
Kalmistul Kuusiku unikaalsemaid projekte, 12 sambaga Vabadussõja
mälestusehitis sümboolsete reljeefidega ning kirjaga
läänefassaadil: “Püstitatud 1918.–1920. aastate
vabadussõja kangelaste mälestamiseks. Püha on isamaa sund,
kodumaa pojad – teil rahulist und!” Mälestusehitise avamine
toimus 21. oktoobril ülima pidulikkusega ja on jäädvustatud
filmina. 1920. aastate lõpuks oli Kaitseväe Kalmistu eesti
sõjaväelaste matmispai
gana ja pidulike tseremooniate kohana täielikult välja kujunenud.
See oligi koht, kuhu Eesti Vabariiki külastanud kõrged
külalised tõid oma pärjad ja langetasid pea.
1930
võeti taas kasutusele ja ehitati Kuusiku projekti kohaselt
ümber kalmistu vana kabel, mis sai ümarkupliga juugendliku ilme.
Nõukogude aastail kalmistuvahi majakeseks muudetud kabel põletati
sinna asunud asotsiaalide poolt maha alles 1993. aastal. Seegi ehitis
võiks säilinud projekti alusel varemeist tõusta.
10. septembril 1933 püstitati kalmistule samuti sõja järel
õhitud ja 2000. aastal taastatud Kuusiku monument
Vabadussõja juhtidele ja planeeriti uuem kalmistuosa. 1938 ehitati
jällegi Kuusiku kavandatuna suurejooneline kalmistu väravehitis.
Vabadussamba ihalejaile meenutuseks, et eesti
monumendikultuur kujunes välja pärast I maailmasõda, kui
hakati püstitama mälestussambaid Vabadussõja meenutamiseks.
Eestlasi ühendab Vabadussõja monumentidega väga tugev
hingeline side. Üks silmapaistvamaid Vabadussõja monumente oligi
arhitekt Edgar Johan Kuusiku kavandatud mausoleumilaadne arhitektoon
elupuualleedega suurejooneliseks mälestuspargiks kujundatud Kaitseväe
Kalmistul. 1950. aastate algul õhiti ka see mälestusmärk
nõukogude võimude otsusel, ent 1990. aastate algul
väljapuhastatud alusmüüridega paik ootab tänini
taastajaid.
Tänu Eesti Muinsuskaitse Seltsi kauaaegsele
tegevusele on Tallinna unikaalsel militaarkalmistul osa kunagistest
mälestusmärkidest taastatud. Riigi Muinsuskaitse ameti poolt 1995
tellitud uurimistöö ja tänini kestev muinsuskaitse aktivistide
visa töö võimaldaks asuda kalmistu taastamisele seisuga 1944,
säilitades ka hilisemad pealematmised.
Ühena
vähestest rahvusriikidest puudub Eestis tänini rahvusmonument,
vabadussammas või ka mingi muu sümboolne
mälestusmärk või paik, milles enamik kodanikkonnast
võiks näha rahvusliku identiteedi sümbolit. Rahvusriikide
aeg Euroopas on kaotanud oma kunagise tähenduse ja mitmed käesoleva
omariikluse perioodil korraldatud võistluskonkursid ja katsetused
selline monument siiski luua on lõppenud ilmse ebaõnnestumisega.
Tänaseks on Kaitseväe kalmistu monumentide nimistusse lisandunud
ka Tõnismäelt teisaldatud Pronkssõdur.
Kaitseväekalmistu võiks kujuneda rahupaigaks, kus kohtuvad
hea tahtega eestimaalased, korraldatakse eri religioossete
konfessioonide teenistusi ning jõutakse lõpuks ühiselt
veendumusele, et 20. sajandi viimane suur sõda on Eestis
tõepoolest lõppenud.
Kirjutajad tänavad
Tallinna Muinsuskaitse
Ameti teadurit pr Mare Kaske.