Näiteks loen Juske raamatust, et seal, kus täna on Viru (ostu)keskuse Narva maantee poolne serv, asus esimese vabariigi ajal vene kooli kena paekivist hoone. Enne maailmasõda koliti koolimajja haigla, mis tegutses seal kuni 1980. aastani, mil maja tee laiendamisele ette jäi ja sootuks lammutati.

Tõepoolest, mäletan, seal oli polikliinik. Mäletan, et mul eemaldati selles polikliinikus adenoidid – suust ja ninast purskas verd. Kahtlemata polnud see minu lapsepõlve õnnelikumaid hetki. Aga fotograaf Vallole meenub sama polikliiniku hambaarstiruum, kus kõrvuti päris mitu arstitooli ning hambapuuri ning igal toolil istus oigav või suisa karjuv patsient.

Aga kus asus kino Foorum, küsin raamatu autorilt. Foorum oli mu esimene kinokogemus – nii umbes 4aastasena vaatasin seal “Helisevat muusikat”. Olen millegipärast arvanud, et vana kino asus umbes seal, kus täna seisab postimaja. Juske osutab majanurgale, kus Foorumi ärikeskuse hoone läheb üle kenaks klaasfassaadiga majaks, kus all kauplused, ülal büroopinnad ja korterid – ehk endine nn ETKVLi maja. “Vaat täpselt selle nurga juures asuski kunagi kino Foorum.” Olen taas väheke targem.

Juske tegevus mälestuskildude äratamisel on silmapaistev. Ta ilmutab Facebookis vingeid pilte aegade hämarusest, uskumatuid vaateid Tallinna linnast – näiteks selline, kus trammitee ja tramm sellel suundub läbi Viru väravate otse vanalinna.

Nüüd on vanade aegade tutvustamine küpsenud raamatuks “Lood unustatud Tallinnast”. Ikka pildid ja lood nende juures. Loen kahtlasevõitu mainega paljurahvuselisest Kompasna linnajaost, madalate majade ja kitsaste tänavatega agulirajoonist, kus linna- ja riigivõimu asemel kippusid kehtima kohalikud kirjutamata reeglid. Nagu Moskvas legendaarne Hitrovka, mõtlen.

Tänaseks pole sellest piirkonnast järel muud kui väike plats, mil nimeks Kompassi väljak.

Juske tunnistab, et enim paeluvadki teda piirkonnad, mis sõja ajal pommitamistes kõvasti kannatada said ning mis endast kunagi hoopis teistsugust linnakeskkonda kujutasid.

“Tallinna lugu on ju katkestatud suurte plaanide lugu. Iga võimu ajal on joonistatud uhkeid ja vägevaid linnaplaane ja projekte, mida ühest otsast on hakatud täitma, midagi on valmiski tehtud, ning siis, kas riigikorra muutumise tõttu või sõja tõttu on neile tublidele plaanidele kriips peale tõmmatud. Ja see, kui tagantjärele uurida, on ju põnev,” räägib autor.

Kas olete kunagi oma pead vaevanud mõttega, et kus täpselt ja kuidas kulges omal ajal läbi linna Härjapea jõgi? Oli see pigem räpane solginire või puhtaveeline elusoon? Mis elu Härjapea kallastel ka elati? Ja kus on see jõgi nüüd? Mina tean seda nüüd tänu Juske raamatule.


Jaak Juske
“Lood unustatud Tallinnast”

Pegasus, 2012. 207 lk.