Sain aru, et tegelikult minu hääl ei otsusta midagi, see on vaid kõnekujund, metafoor. Ja et lollidelt tulebki nende hääled ära võtta, nii nagu minu elu ainsal aktsiainvesteeringulgi osutusin ma enesele ootamatult pikaajaliseks investoriks, kuigi plaanisin alguses kiiret kasu lõigata.
Olen sügavalt veendunud, et kõige tähtsam asi poliitikas on rotatsioon. Poliitika on tsükliline ja rotatsioon, mis aitab eri võimule pürgijaid valitsusse, saab oma jõu tüdinud või vihaste valijate käest. Pikalt kestnud Reformierakonna valitsemisajal oli Keskerakond progressiivse inimkonna poolt kuulutatud kõige tagurlikumaks jõuks.
Tol ajal ütlesin aeg-ajalt välja: pange tähele, Keskerakond tuleb peale Tallinna linna võimule ka kogu Eestis ja maailm ei lähe hukka. Õudus kuubis, öeldi selle peale. Lõpuks niimoodi läkski ja see on täiesti normaalne. Liiga kaua võimul olnud Reformierakond oli ühelt poolt paratamatult endale kogunud palju vaenlasi ning teiselt poolt muutunud ka oma seisukohtades vankumatult vankumatuks. ACTA protestidele tähelepanu mitte pööramine, fooliumist mütsikesed, seemnesööjate pilkamine pidigi niimoodi lõppema. Ja neile, kes protestisid, näidati hoiatavalt näpuga: „Ärge kõigutage paati!“
Kuna mulle valitsuse moodustanud Keskerakonna libaprogressiivne maksusüsteem sugugi ei meeldi, siis surusin vastumeelsuse valimiste vastu maha ja ups! – tegin seda jälle. Hääletasin mitte niivõrd Reformierakonna kui eranditeta ja mõistuspärase maksusüsteemi poolt, mida nad lubasid. Tahtsin parimat ja nagu valimiste tulemus näitas, olingi õigel poolel. Aga siiski läks nagu alati – need, kelle poliitilised instinktid on nõrgad, tõrjutakse kõrvale näljaste poolt, kes ründavad esimesena. Jah, Jüri Ratas on näljane võimu järele, kuid seda ei saa talle pahaks panna – erakondade ainus eesmärk ongi pääseda võimule ning asuda oma ideid inimeste peal katsetama. Nii et kõik on õige.
Mis puudutab aga Reformierakonda, siis mõtlen praegu teatud hirmuga sellele, kuidas ma juba tollal, kui Kaja Kallasest sai erakonna juht, ütlesin korduvalt, et see asi lõpeb halvasti, sest tal ei tundu olevat Eestis vajalikke poliitilisi instinkte. Nüüd on tulemus käes – kuldäärega taldrikul toodud valimisvõit, sealhulgas ka minu hääl, on maha mängitud. Huviga mõtlen sellele, mida tunnevad praegu kõik Reformierakonna kuulsad poliittehnoloogid. Kui neil halba eelaimust ei olnud, siis on neil instinktid kadunud. Kui aga oli, siis miks nad ei tegutsenud? Nii või teisiti on nad esialgu lõksus, sest Kaja Kallase pirakas häältesaak kaitseb teda tõhusalt igasuguse tagapingile manööverdamise eest. Elame – näeme.
