"Bullerby lapsed" ja "Kolm musketäri". Või vastupidi? Nendes on inimlikkust. Nende tegelased on inimesed, nende tegelaste käitumine on inimlik. Kõik need väljamõeldud tegelased on ka kenad, aga lapsena oli väga raske end samastada Põhjakonna või Klaabuga.

Mõni raamat või autor, mis on teenimatult ära unustatud?

Neid on palju: Roht, Anvelt, Hindrey, Smuul... Eestis on olnud palju kirjanikke, kes ühiskondlike olude või kultuuri-trendide tõttu kipuvad kõrvale jääma ja ununema. Olen mõelnud, et koolides ei peaks tampima Vildet, Tammsaaret ja Koidulat. Need, kes lugeda mõistavad, loevad neid niikuinii. (Või puutuvad nendega mujal kokku.) Aga millal me viimati lugesime näiteks... Rohu "Eluteed" või "Ummiktänavat"?

Mis raamatutut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

Miki-Hiire koomiksid. Ja üldse koomikseid. Ma lihtsalt kogun neid. Ja kui ma neid laenan, siis ainult lastele. Aga nad peavad lubama, et see teeb nende tuju rõõmsaks.