11.01.2008, 00:00
Urmas Lennuk "'SÖÖ ÄRA SÖÖ!"'
Urmas Lennuk
“SÖÖ ÄRA SÖÖ!”
Varrak, 2007. 152 lk.
Teadmine, et tegu on tellimustööga, tõi paraja eelarvamuse, aga Urmas Lennuk kummutas selle anuma kohe esimesel leheküljel tilgatumaks. Pealegi, kui mõni vabariigis lugupeetud näitekirjanik võtab ette näiteks limonaadi reklaamida, sobib teisele mõistlikumat sorti toitumise kampaania küll.
Kuidas see käib? Autor moodustab tuntud ja veel tundmata muinasjututegelastest kaks meeskonda ning lennutab seitsme maa ja mere taha, Eestimaale, kus toimuvad kõigi laste lemmiku valimised. Kaptenid Protosiilus ja Saabastega Kass tegutsevad siin ühes abilistega hoogsas Kurjami ja Nurjami stiilis (mäletate toda “liiklusõpikut?”) ning köögiteemadel, mis ju igati loogiline, kuna soojad tunded käivad teadupärast kõhu kaudu. Tegelased on värvikad ja dialoog naljakas. Loo lõpus autor pisut ehk väsib, lemmiku valimine suubub kõrvalteemaks ära. Küllap tähtaeg lähenes, mis muud.
“Sööärasöö” mõjub kokkuvõttes siiski üllatavalt hästi, sest toidust jahumine võiks ju kergesti kuivaks muutuda. Lennukil õnnestub aga esmapilgul tähtsuseta detailidestki kokku vaaritada seiklusemõõtu lugu, milles huumori ja moraalilugemise vahel paras tasakaal valitseb.
Hea lasteraamatu kombel on siin üht-teist ka suurtele. Heitke kas või pilk peale Saabastega Kassi raamatukogule või teistele illustratsioonidele – saate igal juhul suutäie muheleda.
“SÖÖ ÄRA SÖÖ!”
Varrak, 2007. 152 lk.
Teadmine, et tegu on tellimustööga, tõi paraja eelarvamuse, aga Urmas Lennuk kummutas selle anuma kohe esimesel leheküljel tilgatumaks. Pealegi, kui mõni vabariigis lugupeetud näitekirjanik võtab ette näiteks limonaadi reklaamida, sobib teisele mõistlikumat sorti toitumise kampaania küll.
Kuidas see käib? Autor moodustab tuntud ja veel tundmata muinasjututegelastest kaks meeskonda ning lennutab seitsme maa ja mere taha, Eestimaale, kus toimuvad kõigi laste lemmiku valimised. Kaptenid Protosiilus ja Saabastega Kass tegutsevad siin ühes abilistega hoogsas Kurjami ja Nurjami stiilis (mäletate toda “liiklusõpikut?”) ning köögiteemadel, mis ju igati loogiline, kuna soojad tunded käivad teadupärast kõhu kaudu. Tegelased on värvikad ja dialoog naljakas. Loo lõpus autor pisut ehk väsib, lemmiku valimine suubub kõrvalteemaks ära. Küllap tähtaeg lähenes, mis muud.
“Sööärasöö” mõjub kokkuvõttes siiski üllatavalt hästi, sest toidust jahumine võiks ju kergesti kuivaks muutuda. Lennukil õnnestub aga esmapilgul tähtsuseta detailidestki kokku vaaritada seiklusemõõtu lugu, milles huumori ja moraalilugemise vahel paras tasakaal valitseb.
Hea lasteraamatu kombel on siin üht-teist ka suurtele. Heitke kas või pilk peale Saabastega Kassi raamatukogule või teistele illustratsioonidele – saate igal juhul suutäie muheleda.