VENELASED, NII NAGU NEID TAVALISELT NÄITAB MEEDIA: Toimetulekuraskustega ja integreerumissoovita. Tiit Blaat

“The challange of the russian mino­ri­ty. Emerging mul­ticultural democracy in Estonia”.
Ed. by Marju Lauristin and Mati Heidmets.Tartu Ülikool, Tartu 2002.

Kunagi eelmisel kümnendil algatasid Eesti sotsioloogid haridusministeeriumi tellimusel projekti nimega VERA. Sel­le eesmärgiks oli selgitatada venekeelsete inimeste hoiakuid ja suhtumist Eesti ühiskonda. Mati Heid­mets, kes oli üks eestvedajaid, ar­mastas ikka rääkida, kui sümboolse tähendusega on selle projekti nimi – VERA. Vene keelest tõlkides tä­hen­dab see sõna “usk”. Kuigi ma suht­lesin omal ajal üpris intensiiv­selt inimestega, kes olid selles projektis tegevad, ei tea ma tänase päe­vani, mida see akronüüm võiks mui­du tähendada. Kas näiteks Ve­ne-Eesti Rahvussuhete Analüüs?

Sajandi lõpus tegutses meil lau­sa selline inimühedus, kes määrat­les end kui “grupp VERA”. Nime­ta­tud grupp on ühiskonnateadustega kok­ku puutuvatele inimestele teada näh­tus, sest sinna kuuluvad teadla­sed üllitasid üheksakümnendate tei­sel poolel tüsedad kogumikud nagu “Mitmekultuuriline Eesti: väljakut­sed haridusele”, “Vene küsi­mus ja Eesti valikud”, “Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik”. Võibolla on kogumikke veelgi, ei tea pead anda, sest nimetasin siin vaid neid, mis on mul endal raamaturiiulis olemas.

Trükis ilmunud materjalid näi­ta­vad, et grupp on teinud alates 1996. aastast ära hulka tööd. Ent se­nini oli probleemiks, et kõik kirja­pandu oli avaldatud enamasti ai­nult eesti keeles. Ingliskeelset teksti VERA grupi analüüsidest ning järeldustest, mida saanuks mõnele as­jast huvitatud välismaalasele pih­ku torgata, tuli otsida tikutulega. Triin Vihalemm tegi otsa lahti, üllitades oma doktoritöö ning lisaks mõned varem kirjutatud artiklid ing­lise keeles, aga seda oli ikkagi vähe.

Nüüd on VERA grupp ning a­s­ja­osalised õiendanud akadeemilise võ­la, sest Tartu Ülikooli trükikojast on tulnud kogumik “The Challenge of the Russian Minority. Emerging Multicultural Democracy in Esto­nia”. Kokku üheksateist artiklit ühek­­sateistkümnelt autorilt. Raa­ma­­­­tus on rohkelt andmeid tabelites ja tekstis, on soliidne nimekiri kir­jan­dusest ning märksõnade indeks.

Raamatu ülitihedat sisu ei saa ümber jutustada. Nagu pole ka mõ­tet targutada selle teose vajalikkuse üle. Nii et piirdun mõnede ääre­mär­kustega. Raamatu alapeal­ki­ri “Emerging multicultural de­mo­cracy in Estonia” võib nii mõnegi tubli eestlase panna südamest haa­rama, sest mida peab tähendama “multikultuurne demokraatia”, mis on Eestis kehtestumas?

Võib küsida, mis oli meil siin se­ni­ajani, kas tõesti “etniline demo­kraatia”? Viimati mainitud mõiste leiutas üks Iisraeli teadlane ja kuna ta rakendas seda Lõuna-Aafrika Vabariigi ning Eesti Vabariigi võrd­leval analüüsil, siis on meil professor Sammy Smooha’ga raske nõustuda (tegelikult kasutas ta seda ka omaenda kodumaal va­lit­seva süsteemi analüüsimisel, miska ta pole ka Iisraelis kuigi armastatud).

“Multikultuurse demokraatia” mõistest kirjutab Raivo Vetik artiklis “Multicultural democracy as a new model of national integration in Estonia”, kus kinnitab, et meie riik­lik integratsiooniprogramm on­gi vahend, mille abil jõutakse multikultuurse demokraatiani. Ees­ku­juks Quebec, järgimist mitteväärivaks mudeliks aga USA.

Tean venelasi, kes vaidlevad tu­li­selt Eesti integratsioonipoliitikale vas­tu, ja kuna nemad alustasid ing­lis­­keelsete (süüdistavate) tekstide kokkupanekuga varem kui VERA grupp, siis pole neil ehk mingi küsi­mus kibekiirelt kokku panna üks anti-VERA raamat. Aleksei Semjo­nov küsis kunagi kogumikus “Vene kü­simus ja Eesti valikud”, et kelle stse­naariumi järgi seda vene küsi­must lahendatakse. Ta märkis, et ve­nelastelt endilt pole küsitud, millist teed ja kuidas minna. Nii et ongi olukord küps akadeemiliseks kok­ku­põrkeks, mille käigus peaks nii mõn­dagi selgemaks saama. Näiteks see, kui sügav on “diskursiivne konf­­likt” Eestis elavate, kuid eri­ emakeelt rääkivate inimeste va­hel.

Kõigi meie rahvussuhete ana­lüü­sile pühendatud kogumike ühi­seks puuduseks on see, et “teise poo­­­­le” esindajad, see tähendab need, kellega integreerumine või kel­­­le integreerimine on võetud aru­ta­­mise objektiks, sama hästi kui puu­­­duvad.

Siin käsitletavas kogu­mi­kus on üheksateistkümnest auto­rist vaid kolmel mitte-eesti nimed. Kõik on seotud Tartu ülikooliga ja kaks neist lausa ajakirjanduskateed­ri­ga, mis on muidugi ühelt poolt to­re, sest meedia on pauer ning Tartu ülikool samuti, aga teisalt tahaks küsida, kuhu jäävad siis Tallinna venelaste hääled ning ideed?

Venelaste (suhteline) eemalejäämine nimetatud kogumikust võib välismaalaste silmis püstitada küsimuse, kuivõrd representatiivne see ikkagi on, ja eks tuleb sedasama küsida ka meil endil siin Eestis.