Kas seda traatvõrkplangupinda saaks ka keegi teine osta? Opositsiooniparteid näiteks? Vaevalt, see ei ole ju ametlik reklaamipind, ilmselt jagab seda mõni linnavalitsuse osakond. Kas selle eest reklaamimaksu makstakse, või on plank samas kategoorias vaibakloppimismuusikaga pidusid ja õppelaene reklaamivate reklaamimaksuvabade treileritega, mis segavad parkimist ja jalakäijaid, praegu eriti kõrgkoolide ümbruses?

Kui ma oleksin mõõdukas, siis tahaksin ma kindlasti riputada optimismihõisete kõrvale meeldetuletuse stiilis “See ei ole mõõdukas”. Isamaa võiks panna noole, mis näitab allmaaparkla või jalakäijate tunneli peale koos teatega “Siia kadusid tallinlaste lapsetoetused”. Rahvaliidul võiks olla lakooniline silt, kus on maha tõmmatud “Tallinlase auto” ja asemel “Maainimese traktor”. Olgu, viimane kild ei taba päriselt reiljanipartei kampaania uba. Aga kelle kampaaniad need üldse on? Mul hakkab linnas käies üha enam tunne nagu iga-aastase reklaamikonkursi “Kuldmuna” þüriiliikmel. Minu ees ei rivista oma töid mitte parteid, vaid reklaamifirmad. Ma näen korporatiivgraafika näitust, mitte ideede konkurssi! Uusi mõtteid ei ole, ja isegi vanad on tagasihoidlikud, tegeldakse pigem olemasoleva identiteediga; ja Reformierakonna sinikollane värvikombinatsioon iseeneses on vähemalt võrdväärne majandusvabaduse, liberaalsuse ja arenguideedega. Ja teistegi puhul kaovad ideed, asemele tulevad brändid. Mis on Keskerakonna või Isamaa idee? Midagi veel nagu oleks. Kas pole aga võimalik stsenaarium, kui igasuguse poliitilise seisukohavõtu või kunagiste ideelahingute mälestuse asemel on ükskord reklaamtekst stiilis

“…erakond on stiili maailm, sinu loomulik keskkond. Moodne, julge ja huvitav, trenditeadlik ja cool!” Res Publica juba natuke sinnakanti liigub.

*

Tegelikult tahan ma öelda, et mulle meeldivad kiire areng ja suured ehitused. Midagi põhimõttelisemat ju praeguste koalitsioonide ajal ei saa tekkidagi. Õnneks? Kahjuks? Ei tea.

Kas ei võiks kohalikud valimised olla tihedamini, kord aastas näiteks? Siis peaks linnajuhid lakkamatult rabelema; ja linlane pole loll, kui ta peab valima kahetasandilise ristmiku, pensionilisade ja muude uuenduste vahel. Vähemalt ei saa enam vahepeal uimerdada ja teha linnaosalehti jms tulehakatist trükkides nägu, et see on tõsine töö inimese heaks.