Irina Mägi

Eesti muusikas on selliseid plaate vaja. Selliseid, kus läbi ja lõhki vanameister, legend ja institutsioon ühes artistikehas, muusik, kelle looming on meil lihasmälus, pea- ja seljaajus, läheb stuudiosse teise põlvkonna muusikute-produtsentide või – veel parem! – sootuks teistlaadi taustaga muusikaliste fantasööridega ning küpsetab seal plaadi, mis on tema teada-tuntud kaanonist. Mitte selleks, et meile avaneks tore põlvkondade ja mõtlejate vaheline sild. Mitte selleks, et noh, ikka on tore, kui nooruslikku eliksiiri vanameistritesse süstitakse. Vaid just nimelt muusikaloo pärast. Et me kuuleks neid tuumkujusid eri külgedest. Ei, jah, mis ma luiskan... Ikka pisut seda nooruslikkuse eliksiiri tuleb muidugi kasuks. See on selleks, et legend ka tänapäeval kaasa räägiks.

Ja Ivo Linna „Suur loterii“ räägib. Kuigi radikaalse kõrvalehüppega Linnale tuttavatest radadest tegu ei ole. Albumi on ta valmistanud koos Tartu ansambliga Supernova, nad on ka siinse muusika produtsendid, ning vähemalt kahte sealt bändist – Feliks Kütt ja Rainer Michelson – mäletan 90ndate alguses ülikoolilinnas tegutsenud retrobändidest The Claymakers ja Speculative Rock’n’Roll Band. Nii et on täitsa võimalik – Feliks ja Rainer on unistanud Eesti biitmuusika pioneeriga koos pillimängimisest sellest ajast peale, kui neil kõrvakuulmine tekkis.

Ühesõnaga: rahu. „Suur loterii“ ei peleta eemale Ivo Linna talendi kauaaegseid austajaid, kuid kui plaati paberil ümber jutustada, saab värvika pildi ja veendumuse, et ta ei ole raidkivist monument.

Võti ongi võib-olla nimilugu. „Suur loterii“, ehtsate ­estraadiharmooniate ja suursuguste viisitõmmetega. ­Avaloo „Saame kokku“ miljöö on sarnane, aga kisub täitsa diskoks – kajavate kitarritril­lide ja käteplaksudega. „­Kummarduse“ (autor Priit Pihlap) kohta ütled sa võib- olla kantri, aga mina ütlen, et see võiks vabalt pärit olla mõne Pitchforki poolt jumaldatud Portlandi indibändi plaadilt. „Vaba õhtu“ (Margus Kappel / Doris Kareva) on ehk klassikaline Ivo Linna, aga kitarrid vibreerivad ja viuguvad sedasi, et päris otseteed siin ilu looma pole mindud. „Alter egos“ (Antti Kammiste / Anneli Aken) on leebelt kokku lastud spagetivesternid, reggae ja rock. „Must ja valge“ (Urmas Jaarman) ongi juba täpselt valmistatud puhuks, kui keegi võtab üles filmida Eesti versiooni „Twin Peaksist“. „Viisakad poisid“ (Feliks Kütt) on justkui 90ndate briti poiste ettekujutus 60ndatest. Ehk brit-pop. Kui poolsosistav „Kui sind kord nägin“ (kirjutanud poeg Robert) oleks pisutki vägivaldne, võiks ta pärineda mõnelt Michael Gira plaadilt. Ja Tõnis Mäe kirjutatud „Leek on kuum“ on jällegi otsaga agrone Daft Punk yacht-disko.

Mitmekesine on see valik. Tundub, et Ivo Linna tahtis teha karjääri parima plaadi. Ja et see on tal ka õnnestunud.