Uue aja inimesi: ärimees Lembitu saatus

Lembit oli juba kolmandat päeva Leedus. Nad olid sõber Ahtoga rentinud matkabussi ja sõitnud lõõgastuma. Kaasas olid Lembitu naine ja Ahtol mingi tšikk, kelle nimi kogu aeg ära ununes. Üldiselt oli mõnus sõit, päeval logistamine mööda külavaheteid ja kihutamine magistraalidel, õhtul õlu ja sääsetõrjekreemid.

Leedus jõuti Palangasse. Lembit ostis naisele mingi merevaigust klõbina – kui see ikka merevaik oli, Made in China silti, nagu enamikul müüdavatest suveniiridest, sel igatahes polnud. Naine rõõmustas. Ahto ostis lastele mingit kola. Söödi šašlõkki ja siis tuli Lembitu naisel geniaalne idee.

“Kuulge, poisid. Lähme lõbustusparki!”

“Nalja teed vä?” küsis Lembit.

“Ei tee! Millal sa viimati lõbustuspargis käisid? Kolmkümmend aastat tagasi, ma oletan,” jätkas naine.

“Lähme jah! Kohe!” sekkus Ahto.

Mindigi. Rahvast oli palju, kuid atraktsioonide hulk oli ka suur. Ahto ja tšikk kadusid kuhugi ja neid nähti veidi hiljem mingi roosa lastekarusselliga kihutamas.

Lembitu naine vaatas veidi ümberringi toimuvat ja tegi siis ettepaneku minna atraktsioonile “Adrenaliin”. Seal polnud järjekorda. Paar inimest olid juba kohad sisse võtnud ja mingi instruktor pingutas nende turvavöid.

Järsku ütles naine: “Kahju, aga mina ei tohi, mul on selg haige. Vaata, siin on kirjas, et radikuliidi- ja südamehaiged ning rasedad ei tohi siia tulla.”

Lembit ostis siiski pileti. Töötaja juhatas ta istuma, tõmbas kinni turvavöö ja lükkas paika mingid polsterdatud klambrid. Veel veidi, ja atraktsioon alustas liikumist. Algul nagu hiigelkiik, veel mitte üle võlli, aga hoogsalt edasi-tagasi. See oli päris lõbus.

Ja siis üle võlli! Esimesed kiljatused. Lembit tundis peapööritust, aga ei midagi hullu, kordas ta endale. Teist korda üle võlli! Oeh! Kolmandat korda! Lembit tundis järsku, kuidas ta enam ei saa aru, mis on all või üleval. Pea käis ringi ja keha kattus külma higiga. Lembitu selja taga istuv tütarlaps röökis juba täitsa läbilõikavalt. Ja siis hakkas iste lisaks pidevale üle võlli kihutamisele ka oma telje ümber pöörlema. Silme ees jooksid mingid triibud.

“Siia ma suren,” mõtles Lembit, mõistes, et kohe teeb ta püksi. Tütarlapse röökimine asendus kõõksumise ja oksehaisuga. Lembitu peas kustus viimane kui mõte.

Kolm minutit hiljem komberdas lõpuks peatunud atraktsioonilt maha aidatud Lembit naise juurde, püksid märjad ja näost valge.

*

Mis edasi sai, on tegelikult olulisem kui see vahejuhtum, mis sündmused käivitas. Koju jõudnud – Ahto juhtis kogu tee, sest Lembit suutis vaid apaatselt matkabussi diivanil lebada ja rääkis ühesõnaliste lausetega –, müüs Lembit enamiku oma päris- ja riiulifirmadest, annetas päris palju raha kodutute koerte varjupaigale, läks naisest lahku, sest see ei mõistnud tema järsku muutumist; hakkas käima ühe vabakoguduse koosolekutel, astus intuitiivteaduste kooli kätega ravimist õppima ja keraamikakursustele samuti. Ta nägi vahel unes atraktsiooni “Adrenaliin” ja mõtles selle jubeda, kraanat meenutava kolaka peale tänumeelega.