11.10.2007, 00:00
Uue aja inimesi: klassiku klassivend
Jüri (65) on klassiku klassivend. See on nüüd
peaaegu elukutse, kuigi varem on ta töötanud ka õpetaja,
ekspediitori, katlakütja, nooremteaduri, majahoidja,
põllutöölise ja laborandina. Nüüd on ta pensionil.
Jüri on rahvuslane, on seda alati olnud, sealt ka tema kirev elukäik,
sest maakooli õpetaja kohalt lõi KGB ta juba 60ndate lõpus
minema. Jüri on mitte küll olulise tegijana osalenud nii Tartu kui
Tallinna dissidentlikus liikumises ja hankinud Matti Miliusele
poolläbipaistvat kirjutusmasinapaberit. Jüri on alati uskunud, et
tuleb aeg, mil idanaaber, saba jalge vahel, Eesti pinnalt põgeneb; ja
talle meeldib vabas Eesti elada, mis sest, et vanu punaseid jätkub igasse
valitsusse.
Lapsed kinkisid Jürile arvuti, ta käis isegi kursustel ja on nüüd veendunud internetikasutaja.
Eriti meeldivad Jürile kommentaarirubriigid; ja kui te arvate, et ma hakkan nüüd rääkima valenime all sülge pritsivatest jobudest, siis te eksite. Jüri kirjutab reeglina oma nime all. Tema kommentaarid on teravad, kuid siiski argumenteeritud. Ainsaks kõrvalekaldeks ongi hetked, kui talle tuleb meelde klassivend Peeter.
*
Juba neli aastat surnud Peeter oli üks 60ndate põlvkonna suurkujusid eesti kultuuris. Mitmekülgne, tegeles mitmete aladega ja oli välismaal tuntud juba nõukaajal. Jüri käis Peetriga koos koolis seitse esimest klassi väikeses maakoolis, nende kodude vahel oli umbes kilomeeter. Sõbrad nad ei olnud, sest Peeter luges kogu aeg raamatuid, kuid Jüri pidi temast rohkem aiatööd tegema ja armastas vähese vaba aja pigem metsas hulkuda. Mõlemad läksid pärast linna eri keskkoolidesse ja kohtusid vahel ka ülikoolis.
Kuid nüüd räägib Jüri Peetrist meeleldi. Vahel seltskonnas ja eriti palju netikommentaarides. Viimasel nädalal kirjutas ta Peetrist näiteks alljärgnevate uudiste ja arvamuslugude juures: “Mõõdukas õllejoomine mõjub hästi rottide tervisele”, “Savisaar peab Langi silmakirjalikuks”, “Eesti kirjanduse edu Göteborgis” ja “Lugejate meelest ei peaks välisekspertide soovitusi arvestama”. Tal on kaks põhiteemat, kõigepealt kõneleb ta sellest, kuidas Peeter oli alkohoolik, mistõttu tema loomingut ei saa tõsiselt võtta; ja teiseks oli Peeter päris kindlasti kommunistide väljamõeldis, tühine, haibitud kultuuritegelane, kelle KGB poolt inspireeritud “modernism” oli mõeldud Läänele silmategemiseks. Lisaks armastab Jüri rääkida ka Peetri ülbusest, mis ilmnes juba koolipõlves, ja tema susserdamisest rahaga. Ja miks peame sellist inimest austama ja tema väärtusetut loomingut uurima, küsib Jüri.
*
Mäletan lapsepõlvest ühe vana vene meest, kelle nimi oli vist Pronin. Ta oli üldtuntud pooles Eestis kui Aurora madrus. Ta käis koolist kooli ja jutustas, kuidas oktoobrirevolutsioon toimus, kuidas nad lasid kahuripaugu ja kuidas siis algas tormijooks Talvepaleele. Soomusauto peal kõnelevat Leninit oli ta ka näinud! Eriti hinda läks Pronini teenus oktoobripühade eel. Samas räägiti, et ta on kuidagi kahtlaselt noor, et 1917. aastal mereväes olla; isegi ta naine olevat kuskil tunnistanud, et teab, millal mees Auroral teenis, kuskil 1928 tegelikult, et jutt tugineb kinos nähtule. Aga see teda ei peatanud, Pronin oli rollis sees kuni surmani, mis juhtus natuke enne laulva revolutsiooni algust.
Erinevad tüübid? Jah. Aga soov end kuidagi siduda suurte asjade ja inimestega on ju väga inimlik...
Lapsed kinkisid Jürile arvuti, ta käis isegi kursustel ja on nüüd veendunud internetikasutaja.
Eriti meeldivad Jürile kommentaarirubriigid; ja kui te arvate, et ma hakkan nüüd rääkima valenime all sülge pritsivatest jobudest, siis te eksite. Jüri kirjutab reeglina oma nime all. Tema kommentaarid on teravad, kuid siiski argumenteeritud. Ainsaks kõrvalekaldeks ongi hetked, kui talle tuleb meelde klassivend Peeter.
*
Juba neli aastat surnud Peeter oli üks 60ndate põlvkonna suurkujusid eesti kultuuris. Mitmekülgne, tegeles mitmete aladega ja oli välismaal tuntud juba nõukaajal. Jüri käis Peetriga koos koolis seitse esimest klassi väikeses maakoolis, nende kodude vahel oli umbes kilomeeter. Sõbrad nad ei olnud, sest Peeter luges kogu aeg raamatuid, kuid Jüri pidi temast rohkem aiatööd tegema ja armastas vähese vaba aja pigem metsas hulkuda. Mõlemad läksid pärast linna eri keskkoolidesse ja kohtusid vahel ka ülikoolis.
Kuid nüüd räägib Jüri Peetrist meeleldi. Vahel seltskonnas ja eriti palju netikommentaarides. Viimasel nädalal kirjutas ta Peetrist näiteks alljärgnevate uudiste ja arvamuslugude juures: “Mõõdukas õllejoomine mõjub hästi rottide tervisele”, “Savisaar peab Langi silmakirjalikuks”, “Eesti kirjanduse edu Göteborgis” ja “Lugejate meelest ei peaks välisekspertide soovitusi arvestama”. Tal on kaks põhiteemat, kõigepealt kõneleb ta sellest, kuidas Peeter oli alkohoolik, mistõttu tema loomingut ei saa tõsiselt võtta; ja teiseks oli Peeter päris kindlasti kommunistide väljamõeldis, tühine, haibitud kultuuritegelane, kelle KGB poolt inspireeritud “modernism” oli mõeldud Läänele silmategemiseks. Lisaks armastab Jüri rääkida ka Peetri ülbusest, mis ilmnes juba koolipõlves, ja tema susserdamisest rahaga. Ja miks peame sellist inimest austama ja tema väärtusetut loomingut uurima, küsib Jüri.
*
Mäletan lapsepõlvest ühe vana vene meest, kelle nimi oli vist Pronin. Ta oli üldtuntud pooles Eestis kui Aurora madrus. Ta käis koolist kooli ja jutustas, kuidas oktoobrirevolutsioon toimus, kuidas nad lasid kahuripaugu ja kuidas siis algas tormijooks Talvepaleele. Soomusauto peal kõnelevat Leninit oli ta ka näinud! Eriti hinda läks Pronini teenus oktoobripühade eel. Samas räägiti, et ta on kuidagi kahtlaselt noor, et 1917. aastal mereväes olla; isegi ta naine olevat kuskil tunnistanud, et teab, millal mees Auroral teenis, kuskil 1928 tegelikult, et jutt tugineb kinos nähtule. Aga see teda ei peatanud, Pronin oli rollis sees kuni surmani, mis juhtus natuke enne laulva revolutsiooni algust.
Erinevad tüübid? Jah. Aga soov end kuidagi siduda suurte asjade ja inimestega on ju väga inimlik...