Uued äärelinna Buddhad

Eestlase privaatsuseiha ei saa talle ette heita. Rahvuslik omapära, mis muud. Ja teistelegi põhjarahvastele omane, nii et lausa piirkondlik spetsialiteet. Aga mõnel elualal oleme skandinaavlastest ja teistest omaette-nihverdajatest kõvasti möödagi läinud. Näiteks ühest kohast teise liikumise viisis kihutame Lääne-Euroopa efektiivse ühistranspordimudeli juurest jõudsalt USA variandi suunas, kus on elementaarne punktist A punkti B kulgeda isiklikus autos.

Ja pigem üksi.

Ameeriklaste puhul ei ole asi pelgalt privaatsuses. Suurfirmade kommertshuvi suutis jõuliselt kunagise rongiriigi (1920 reisisid 1,2 miljonit ameeriklast iga päev rongiga) elanike elustiili muuta. Seda nii osava turunduse kui jõuvõtetega: autofirmad ostsid hulga raudteid kokku ja võtsid üles. Et kui kunagi tulevikus ei suudeta autoihalust turundusnippidega ülal hoida, siis ei olekski enam raudteed, mille juurde naasta.

Eestis pole mr Fordi järeltulijatel vaja raudteed üles võtta, see kasvab ise rohtu. Kui Elva-Valga lõigu remont äsja üle kahe kuu venis, ütles Eesti Raudtee esindaja (sic!), et tema nägi Nõos möödasõitva rongi aknast ainult ühte reisijat – keda see reisirong ikka huvitab. Huvitaks küll, kui Tallinnast rongiga mugavalt Valka saaks, sealt avasid lätlased hiljuti uuesti liini Riiga. Me ei tea sellest suurt midagi, ei mingeid reklaame või diskussioone. Sest avalikus kõnes on reisirong maha kantud, mõttetuks ja väheatraktiivseks kuulutatud.

Vähe sellest – lisaks suhteliselt loodussõbralikule ja turvalisele rongile hakkab ka muu ühistransport hääbuma. Marsruuttaksoliine pannakse sujuvalt kinni: andis jumal raha Tallinna serva elupaiga ostmiseks, annab ka auto. Õismäele saab veel hädapärast trolliga loksuda, kontorist Tiskresse suunduv yuppie peaks aga nüüd trollist bussi peale ümber istuma.

Ülikondades-kostüümides seltskond Haabersti ristis trolli ootamas? Ega vist.

Maale minnes masendus süveneb. 1. septembrist sõbrale Lahemaale külla ei saa – suvi on läbi ja rannabuss maas. Suvel kord päevas veel buss läheb, tagasi saab ainult hiigelringiga läbi Rakvere.

Saare maavanem teatas äsja, et riik ei suuda maakonnasisest ühistransporti ülal pidada.

Valdadelt prooviti nädalaga raha juurde pumbata, plaan saadeti moe poolest “kooskõlastamiseks”, aga tühjast kaukast pole midagi võtta ja nii vurab küladesse juba juulist veelgi vähem busse.

Kui sul on suvila, siis on sul ka auto. Kui elad maal ja pole autot, siis püsigi maal – mis sul linna asja? Imelikud normid on normaalseks kasvanud.

Ma ei hakka parem rääkima CO2-st ja energiakriisist – inimeste käitumisviisi kallutamine nn maailmaparanduslike teemadega on ju lootusetu.

Ma ei tahaks rääkida ka majanduskasvu aeglustumisest ja rasketest aegadest, sest see kaigub kõikjal kumedalt niigi. Veider loogikatrikk siiski, et bensiini kallinedes bussiliine maha võetakse. Lihtne ­mata ütleb ju vastupidi: neljakümne viie bussireisija vahel ­jagatud kulu on märksa väiksem kui ühe kuni viie ­autosõitja oma.

Huvitavad on eestlaste ühistranspordi-tapu juures hoopis vaimsed mustrid. Kui meie ühine transpordihuvi piirdub vaid üha laiemate ja siledamate teedega, siis selleks poleks ju riiki vajagi. Üha laiemate kummide ja vingemate tehnonäitajatega massinatega ringi uhamine käib kokku kauboiloogikaga. Kui me nii madala tasemega tõesti rahul oleme, on meie ühiskond ja selle liikmete koostöövõime ikka päris nadis s eisus.

Sumedalt surisevad graafikus püsivad mugavasse kesksüsteemi ühendunud puhtad ja prestiižsed rongid-bussid-trollid-trammid üle kogu Eesti – vat see oleks juba saavutus, mille üle teadmistepõhine ja tehnousku riik võiks uhke olla. Uskumatu, et eurokohtumistel ringi tiirutavatele otsustajatele ei ole Eesti totaalne mahajäämus transpordialal veel silma torganud.

Äärmuslik omaettehoidmine pole eestlastele kunagi head teinud – enesetapud, depressioonid ja alkoholism tõestavad seda liiga ilmekalt. Viimase kümne aastaga on lisandunud klassikihistumisega seotud eraldumine. Nii on tekkinud terve seltskond keskklassi ja rikkamaid emasid, kes räägivad tõsimeeli, et trollisõit koos lapsega on kujuteldamatu, see oleks vastutustundetuse tipp. Trollis (või bussis või trammis või rongis) ju haiseb! Lisaks kummitavad Haigus, Viletsus, Vaesus ja see kõige hullem vaenlane – Bakter. Nii kasvabki pool põlvkonda lapsi nagu väikesed Buddhad, kaitstuna kõige elulise eest. Karta võib, et enamikku sirgudes valgustus ei taba – nad kolivad vanemate autokarbist ühel hetkel isiklikku karpi üle ja jutlustavad separatsioonil põhinevat ühiskonnakorda ka oma lastele.

Positiivseid arenguid on ka, vähemalt jutu tasemel. Tartus sosistatakse trammi vajalikkusest, Tallinnas mõeldakse taas kiirtrammist. Postimees kirjutas hiljuti, et pealinna volikogu hakkab kaaluma ööbusside käima panemist. Lõpuks ometi vähemalt räägivadki.

Aga neisse kaaluma-hakkamistesse sekkub aeg-ajalt naiivitare mõistusele kutsuv hääl. Näiteks Tartus, kus bussisõitjate arv on kaheksa aastaga 40 protsenti vähenenud, ütleb abilinnapea: “Meie teed on kitsad ja autosõitu oluliselt kahjustamata ei ole võimalik bussile eelist anda.”

Ja diskussioon ongi lukus. Keegi ei julge öelda: aga las kahjustab! Kui ühistransporti oleks tõesti plaanis eelisarendada, nagu siin-seal arenguplaanidesse kirjutatakse, siis ehk olekski vaja väikest kahju, mis mõnegi autojuhi ebaefektiivsest erasõidukist välja bussi peale aitaks.

Valikuid on laias plaanis kaks, nagu ikka. Kas igaüks iseenda või üks kõigi, kõik ühe eest.

Autopõhine Eesti soosib niigi patoloogilist isoleeritust ja kihistumist. Aga meeldivat ja toimivat ühistransporti ei tee keegi meie eest ära. Loovutada tuleks esialgu suur osa oma mugavusest ja mõttelaiskusest.