"'Uued mütoloogiad. Tänase Eesti enesekuvand ja koht maailmas."'

Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 269 lk.

“Uued mütoloogiad.

Tänase Eesti enesekuvand ja koht maailmas”

Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 269 lk.

Martin Kala on viimastel aastatel olnud viljakamaid Euroopa mõtte – või öelgem vähem pretensioonikalt: arvamuste ja hoiakute – tutvustajaid Eesti ajalehtedes. Impordi kõrval on ta nüüd kiiduväärselt alustanud tööd ka kohalikel mõttemaastikel – panema eesti arvajate kolumne ühiste kaante vahele. Esimene köide, “Eesti mütoloogiad” peegeldas eeskätt tundepõhist sidet isamaaga, teine katsub Eestit mõistusega võtta ja on minu jaoks huvitavam.

Esseeraamatut keskendab alapealkirjas nimetatud teema idee. Eesti seis Euroopa ja Venemaa vahel.

Juhtub, et esseistide arvamused on õige vasturääkivad. Näiteks imetleb Enn Soosaar Lennart Merd, kes pakkus meile kõige uhkema müüdi, mille järgi me oleme eurooplased par excellence, Jaan Kaplinskile ei meeldi aga sugugi kadunud presidendi ajaloovaade, et saksa vallutajad “integreerisid meid lääne õigusruumi”. Ka ei meeldi Kaplinskile, et meie rahvusmütoloogias on peavaenlane Venemaa ning et me ise kuulame nii nii truult oma peremehe häält (“His Master’s Voice”). See peremees on mõistagi USA ning kui meenutame, et nimetatud meelelahutuskompanii logol kuulab oma peremehe grammofonist tulevat häält lontiskõrvaline koerake, on Kaplinski loonud raamatu värskeima kujundi. Jäägu siinkohal arutlemata küsimus, kas neegerpresident on koerale parem peremees kui too eelmine.

Jüri Allik selgitab, et rahvalikud kujutelmad oma rahvuse ja naabrite iseloomust ei kannata mingit teaduslikkku kriitikat. Helga Nõu ohkab, et ega põhjamaalased meid ikka eneste hulka arva ja ei mõista ka meie Venemaa-problemaatikat. Imbi Pajul ega Iivi Anna Massol pole samuti suuri illusioone meie võimalustes ennast maailmale mõistetavaks teha, aga nad proovivad siiski. Aasta arvamusliider Erkki Bahovski seletab, et pole mõtet siinsetele venelastele Eesti identiteeti peale suruda. Juhan Kivirähk ja Lauri Mälksoo kirjutavad sallivusest, erinevuste arvestamisest ja integratsioonivõimalustest. Margit Sutrop arutleb koguni kodanikurahvusest – kõik Eesti kodanikud on eestlased. Evelin Ilves kirjutab emotsionaalse reportaaži oma perekonna elust Gruusia kriisi ajal.

Põhiline mulje sellest raamatust on, et oh miks küll need arukad mõtted meie ühiskonnaelus nii vähe peegelduvad. Tegu on ju lugupeetud positsioonikate inimestega, aga nende veenvat liberaalsust trumpavad poliitikud enamasti rahvusliku kaardiga. Oma kirjutises “Unistus teadmistepõhisest Eestist” annab Jaak Aaviksoo mu küsimusele ka vastuse: “...kahjuks on uuringus tehtud järeldusi purustatud ka poliitilise haamriga stiilis “mis PRAXIS, mis uuringud, see on poliitiline otsus” (lk 187).

Poliitiliste otsustega peaks minister Aaviksool olema üsna intiimne kogemus.

Kokku on saanud väga sisukas raamat, “mütoloogide” hüüdja hääl on palju mõistlikum jutt kui see, mis meie avalikus ruumis keskeltläbi kostab. Paljude muude küsimuste seas on Martin Kala sõnastanud ka eelmise ajastu põhiküsimuse: kuidas saada kaks korda kiiremini kaks korda rikkamaks? Ning tänase imestamise: kas armastuse kallale tohib asuda alles peale tööd? Esimese võib nüüd maha kanda, aga teisest saaks jälle uue raamatu teha.

Kalev Kesküla